Kui sa ei tea kuhu minna, tuleta meelde kus sa oled varem olnud.
Praktikavaba päev.
Minus on mingi rahutus, miski pole õigel kohal ja tunnen, et otsin seda.
Meenutab mulle aega kui elasin viimane kord pikemat aega vanemate juures. Tollal hakkasin välja otsima tapeedirulle ja tegema bucketlisti ja panema paika eesmärke. Mõtlema elu üle järgi, ilmselt.
Tean, et peaksin tegelema veits asjalike asjadega, näiteks kirjutama oma praktika lõputööd, kuid... sinnani on miljon päeva tegelikkuses aega. Niisiis hakkasin sorteerima oma kummutit ja kappe... tunnistan ausalt need on täis vanu mälestusi ja asju, mis lihtsalt seisavad. Vanadest asjadest tuleb lahti lasta, eks!? Nii nad ütlevad.
Sattusin siis sahtli juurde, mis on reaalselt täis lepinguid ja tähtsamaid pabereid ning avastasin, et olen alles hoidnud ka oma raamatumüügi asju ( arvasin, et viskasin kõik heaga minema ), pikemat mõtlemata leidsid asjad tee prügikasti (sorry, vanapaberisse!!! :D ). Naljakas tunne on, väike võitlus iseendaga selle nimel, et kas kõik on korras. Kas ma suudan olukorrast ja meeldetulevatest emotsioonidest üle olla. Üritan siiamaani seda perioodi lukustada ja võtit minema visata.

Samas sain hetkel aru, et olen oma eraelu usaldamisega paari inimese kättesse teinud väikese vea. Ühel hetkel võib välja tulla, et inimestel pole samad mõtted, soovid seoses sinuga. Tunnistan ausalt, see suskab korralikult, seda enam, et oled inimesega väga intensiivses suhtluses. Kuna keegi ei tea millestki midagi, siis pole mul ka kuhugi joosta. Ei oskagi seisukohta võtta, et kas see on nüüd hea või halb. Pigem esimene, kui viimane. Keegi ei saa teada su järjekordsest naiivsest hetkest.
Paar päeva asja kaaludes ja olles tegelikkuses kõik endast välja lasknud olen vist valmis ka inimesest lahti laskma. Mina olen nii või naa juba kaarditu ja alasti. Varem ehk oligi mängulust, siis nüüd on kogu müstika kadunud, vähemalt minu poolt. Kuid võib-olla oli see kõik hea, tuues mind kahe jalaga maa peale tagasi. Lesson learned. Go on.