Tunnen, et on vaja kellegiga rääkida, kuid ei taha vaevata teisi oma ilmselt kohati iseka mõttemaailmaga. Kuid kes meist poleks isekas?

Päris huvitav suvi on olnud, pean tunnistama. Tööd sai tehtud roppu moodi, tulid nii kassarekordid jms, lisaks juhtus nii paljugi põnevat.

Ma ei tea kas see on nüüd tõesti viimase.. 9 kuu jamade vili, aga ma pigem eelistan suhelda inimestega, kes minust mitte midagi ei tea, kes ei saa mu elu uurida ja kellele ma ei "võlgne" midagi. Olen märganud, et ka sõprade ja tuttavatega väljas käies ei kipu ma enam olema see, kes teistele oma elust jahvatab, vaid kuulab ja ehk küsib, kuid ei näita ise enam naljalt initsiatiivi jutu alustamiseks. Üks põhjuseid on ilmselt see, et ei taha osasid asju enam ära sõnuda - võib-olla ükskordki õpin. Teine on see, et ma reaalselt ei usalda enam inimesi. Üha enam tõmban piire räägitava vahel. Kool - jah, võib rääkida; töö - nii ja naa, eraelu - täielik "ei" või pigem ei. Kuid kui sa seda isegi teed, räägid ehk peaaegu lubatust teemast, avastad end päev või tunnid hiljem arutlemast - kas seda oli nüüd siis vaja?

Kui saaks iseloomustada mu eraelu siin blogis, siis võin öelda, et see on olemas siis kui ma tahan.
Olen küll pingutanud osade inimestega kontakti võtta, keda pole kaua näinud: saates sõnumi, kirjutades fb-s (saades positiivse vastuse) ja helistades. Esimesele ja viimasele pole vastatud. Palju peaks üldse üritama inimesega ühendust hoida? Kas kui saad ühel hetkel aru, et su pingutustele ei vastata, asi lõpetada, minna oma teed ja mõelda, et näed oli tore aeg koos?
Teisalt olen ise inimesi enda elust välja lülitanud. Mul on kindlad piirid. Osades asjades võivad inimesed nendest sadu kordi üle astuda ja ma annan neile andeks, ütlen "pohhui", naeratan ja elu läheb edasi. Teistsugustes asjades peaks number kaks olema piisav, et saada aru, et andestamise tee on pikk ja number kolm, et sa küll proovisid andestada, kui midagi juhtus jälle.

Kui on mängus midagi mis kuulub sulle, siis oled sa ehk valmis seda piiriületust kasutama kui tollipunkti - edasi-tagasi-edasi-tagasi. Ükskõik kui vihane sa ei oleks, deklareeritavat kaupa pole (sinu kasu), las proovib uuesti.
Kui mängus on aga su enda sisemaailma ja mõtete paljastamine kõrvalistele isikutele, siis pole vaja mitu korda mõelda. Varem või hiljem paned taba ette ja viskad võtme minema.

Ma viimasel ajal tunnen, et üha enam ma lihtsalt olen. Taas olen kaotanud suuna oma isiklike eesmärgide poole püüdlemise osas. Ma lihtsalt ei tea mis need on.
Hetkel oleks nagu korteri valmis saamine üks suur eesmärk omaette, kuid see tundub siiski väga lühiajaline. Selles osaski olen kui peata kana. Tahaks võimalikult kiiresti lihtsalt asjaga ühele poole saada.

Tabasin end mõttelt, et kui olengi enda jaoks piirid paika pannud. Tean, et ei usalda ühte või teist inimest enam, siis.. kas on üldse mõtet pingutada? Mina ennast neile avada ei suuda, ei suuda rääkida rohkemast kui sellest, mis ma koolis teen või kunas ma tööl olen. Kas nemad suudavad aktsepteerida seda, et ma olen peaasjalikult edaspidi kuulaja rollis?

See on vist kõik hetkel.

Usaldage, aga kontrollige.