Kas pole nii, et vahepeal me hakkame asjade üle järgi mõtlema alles siis kui nad jälle on käest ära läinud.
Läksin emaga raksu. Karjusime ja ühel hetkel süüdistas ta mind asjades, mis ei käi minu kohta. Tekkis isegi küsimus, et kust kurat see lampi nüüd tuli.
Seejärel hakkasin mõtlema enda käitumise üle oma sõprade või tuttavate või isegi võimalike meessoost kandidaatide koha pealt.
See seos või järeldus teeb haiget. Kas see on tõesti loogiline, et kui ma ei saa kodust armastust siis nõuan ja otsin seda teiste käest. Oma isa ma peaaegu ei näegi, vend ei taha mind üldse tunnistada, ema, tegeleb peamiselt väikse õega või tööga ja väike õde see tegeleb omade asjadega. Kõlab enesekeskselt. Kuid mitte mingeid tegevusi koos või ühiseid ettevõtmisi. Siit tuleb välja minu üks armastuse keel - kvaliteetaeg. Kodus on kogu aeg mingi töö ja töö.
Kui ma tunnen, et ei saa hoolimist ja armastust kodust, siis on üdini loogiline, et lähen seda mujalt otsima. Leian esmapilgul vahva inimese, pööran tähelepanu ja mingi aja pärast "nõuan" seda tähelepanu tagasi. Kõlab päris traagiliselt. Vaesed ohvrid. Nõuan armastust ja hoolimist.
See on ju puhas terror.