Ennastki ajab naerma kuidas ma selle lehe alles siis jälle üles leian, kui vaja end tühjaks kirjutada.
Tegelikult on kõik hästi, paremgi veel.
Vahepealsest enese andmisest ja pühendamisest kellegile kukkus välja 180 kraadi erinev olukord, mida ma ilmselt poleks oodanud nädalaga muutuvat, nüüd on sellest saanud varsti 6 nädalat.
Kõik on hästi, kuid miks ma siis hetkel karjuda tahan ja joosta tahan?
Tunnen, et ma ise lämmatan teist inimest ja üritan kaugemale hoida, järgmisel hetkel tunnen, et tahaks ise joosta. Süüdistan rohte, ausalt.
Praegu on täpselt selline tunne, et keegi mind sõrmeotsagagi puudub, siis annan jalaga.
Võib-olla on see kõik liiga suur amps korraga?