Käisin neljapäeval raamatukogus. Saagiks said kaks raamatut Stefan Kleini sulest, kelle raamatuid olen päris pikalt juba soovinud enda valdusesse. Ühe pealkiri on "Aeg - aine, millest koosneb elu".
Ma küll olen siiamaani seda väga vähe lugenud, kuid täna ühel hetkel käis krõks ära, miks on vahel inimestest aru saada või miks kõik ühel või teisel korral nii erinev või sarnane on.
Mõistan ilmselt inimesi paremini.

Naljakas juhus oli minu jaoks ka eilne väljakäik või üks osa sellest. Pani lihtsalt üks lause tohutult mõtlema, mida üks tuttav seltskonnas ütles minu kohta. See oli tohutult positiivne ja mul oli väga väga raske end seal lauses ära tunda. Hakkasingi mõtlema, et kas see mida tema on näinud, millest tema arvamus minust on kujunenud on see ilus ja tore mask, mis minust alati hea mulje jätab või olen ma tõepoolest selline, küll muidugi mõista mitte enamuse ajast vaid siis kui on õige aeg. Kas see külg on minu loomuomane osa või kaitsebarjäär? Kaitsebarjäärist rääkides olen ma super inimeste blokkija viimasel ajal. Muidugi sisemiselt ma karjun seest, kuid see vist käib hästi kasvatatud inimeste juurde, kes oma emotsioone vaka all hoiavad ja neid kunagi välja ei lase?

Mõtlema paneb muidugi see, et üksikud laused mis sulle öeldakse võivad sind panna asju hoopis teises valguses vaatama. Võib selguda, et sulle on seda ammu üritatud selgeks teha, kuid siis lõpuks jõudis kohale. Oh seda rõõmu!

Irooniliselt ja taas külma veena näkku kõlas täna töökaaslase lause " Mina küll tahaks näha seda meest kellega sina kunagi koos olema saad!" Noh, kuid nüüd päris aus olla, siis seda olen ma kuulnud korduvalt. Eks ta üks imeline inimene ilmselt on kui suudab minuga sammu pidada ja mind mu veidrustest hoolimata armastada. :)

2:1 ?