I know, pole kaua kirjutanud.
Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma pole tahtnud, sest olen üritanud ise asjadest sotti saada.
Vahepeal olen vaikselt jõudnud ka töörutiini sisse elada. Vabal päeval käisin ratast maal kokku panemas ja pühapäeval tsillisin niisama ja nautisin vaba päeva. Täna siis järjekordne vaba päev.
Päris ausalt rääkides on asjad paremini korras kui varem, kuid samas veel hullemad kui muidu.
Eelmine teisipäev käisin psühhoterapeudi juures, rääkisime sel korral suhteliselt vähe. Poole sessiooni pealt vaatasin juba, et meil ongi kõik räägitud. Seejärel andis ta mulle uuesti testi, mida olen varem teinud kahel korral. Ma ei tea kas ma nüüd tõesti tahtsin või oligi see nii või siis oli mul testi tegemise ajal hea tuju (ei meeldi see sõna viimasel ajal), igatahes tulemused olid mingi 4 ühte ja enamus nullid. Võrdluseks kui esimest korda tegin tahtsin sinna kõik neljad vedada.
Seejärel andis ta mulle tüki paberit ja palus mul kirjutada üles kõik asjad mis mind aitaksid kui ma enam rohtu ei võta. Lubas mul ametlikult rohuvõtmise lõpetada, aga ma ei tee seda korralikult juba pikemat aega.
Sain ikka korralikult pool lehte täis kirjutatud. Praegusel hetkel meenutan mis sinna kirjutasin ja sooviks kõik prügikasti visata. Sest pooli neid asju lihtsalt pole võimalik teha. Ma olen aru saanud, et ma ei tohi jääda üksi.  Kui ma olen üksi olen enda kõige suurim vaenlane. Ma mõtlen asjad normaalsest segaseks, mistõttu ma tõsiselt väldin isegi jooksma minekut või üksi ma ei tea mille tegemist ahjaa kodus olemist nagu praegu. Kõik inimesed kelle ma sinna kirja panin on hetkel kas tööl, või praktikal või teises linnas või pahased mu peale.
Tunnen, et olen vang omas kodus.
Mu elukaaslased sõna otseses mõttes ei suhtle minuga. Välja arvata viisakusväljendid "Tsau" ja "Tere hommikust". Ma ei tea kas see on täielikult minu süü või lihtsalt tunnen ma selle kõigel süüd. Kõige tipuks on inimene, kellest ma meeletult hoolin pahane mu peale, sest mul on eriline oskus tohutult nõmedalt öelda. Olenemata sellest, et olen üritanud end kodust eemal hoida ehk hoida madalat profiili ning korduvatest vabandusestest hoolimata on meiegi suhtlus taandunud viisakusväljenditele.
Kas ma tõesti ei suuda enam varsti mitte kellegiga läbi saada? Olen aru saanud, et osad inimesed ei anna mulle enam võimalustki heast küljest näidata kui nad on näinud halba. Kuid ma ei saa seda neile pahaks panna, sest ma ise olen samamoodi esmamuljete kimpus. Siiski olen otsustanud inimestele võimalusi anda ning pole pidanud pettuma, mõned erandid välja arvata.
Tööl on tore, mulle väga meeldib. See, et saab inimestega suhelda erinevates keeltes eesti, inglise, soome, vene. Mõnus. Väga palju annab juurde inimeste positiivne reaktsioon, et : "Oi, sa räägid soome keelt!" või töökaaslastega suhtlus. Kõik on väga toredad ehk siis kahe lapse ema, üks bioloogia tudeng, arstitudeng ja siis niisama (ämmaka)tudeng.

Kuid eriti palju annab mulle viimasel ajal juurde see, et olen enda jaoks avastanud, et olen kaks ja pool, peaaegu kolm aastat elanud Tartus silmaklappidega. Ning kui palju ma olen viimasel ajal enda jaoks uut avastanud. Naudin seda meeletult. Kõige rohkem meeldib mulle see, et ma saan suve Tartus veeta. Eelmised kaks suve pole seda võimaldanud. Saan tähistada Jaanipäeva üle kahe aasta ja siiralt loodan, et sellest midagi välja tuleb.

Tunnen, et olen end ja ka mind on korralikult piitsutatud. Päris palju ja tihti olen vastu näppe saanud ning ausalt puudub soov uuesti üritada või proovida. Kuid eks see elukogemus kuidagi peab ju tulema.

Ja nüüd pean tõdema, et see arsti juures kirjutatud nimekiri ikka aitab. Sest üks killuke nimekirjast oli "blogi pidamine".  Mistõttu tundub kõik muu palju loogilisem ja parem.

 Töökaaslane õpetas kõrvarõngaid tegema. Esimene katsetus siis :)

Minu rattavärvimiskatsetus. Päris palju sain targemaks, kuid olen tulemuse üle tohutult uhke!