Heihei!

Endalegi üllatuseks on möödas peaaegu kaks kuud. Minu puhul on see üldiselt hea märk, kuigi rõõmu ja õnne tuleb ka teistega jagada :)
Mis ma siis vahepeal teinud olen?
Peamiselt olnud tööl oma vahvas suveniiri-ja kästiööpoes Tartus Raekoja platsil. Naudin meeletult seal töötamist. Peamiselt seetõttu, et saab suhelda turistidega ja praktiseerida soome, inglise, vene ja noh näpuotsaga muid keeli. Kollektiiv on samuti võrratu.
Üritangi nüüd mõelda ajas tagasi, et mida juunis ette võtsin kuni siiani. Kui päris aus olen siis ei tule väga midagi meelde :D
Mälu hakkab välja kolimisest ja lõpetamistest. Arts kallis lõpetas siis ülikooli ja venna lõpetas gümnaasiumi hiilgavate tulemustega (minu jaoks muidugi :D ). Siis kolisin kolm korda omi asju korterist välja. Päris kahju oli ausalt öeldes. Armsaks sai see koht.
Seejärel oli 28-30 juuni suvemängud Käärikul. Millegi pärast on see moment suvest siiamaani nii eredalt meeles, et pole aru saanud, et juba juuli lõpp on käes.
Nimelt juhtus nii, et kuna poisid läksid ja sütitasid minusse idee minna suvemängudele, siis mõtlesin, et miks mitte. Kunagi kevadel sai ära registreeritud ja lihtsalt teadmine taskus, et minek. Võtsin siis oma telgi ja auto ja teoorias täiesti üksi seadsin sammud sinnapoole. Oma kooli eest ma ausalt öeldes väga väljas polnud, numbrites võib-olla kuid ametlikult siiski mitte. Esimese 10 saabumisminuti jooksul oli minu seis samahästi kui korraldatud. Nägin Jossi ja sain tuttavaks ühe inimesega, kes taastas minu usu millessegi, mida ma polnud tundnud nii umbes 6 aastat, kuid pigem polnud isegi veel kokku puutunud siiani.
Olin terve aja sõjakooli poistega koos ja mul oli sajaga tore, mingi piirini muidugi. Ühel hetkel viskas nende liigne joomine mul ka kopa ette :D
Reaalne elu, ehk argipäev pärast Käärikut tõestas, aga oma palet, et muinasjutud on siiski muinasjutud ja päriselus on igal ilusal ja toredal asjal suur "aga" küljes.
Mis seal ikka, tuleb valus tõde alla neelata ja üritada eluga edasi minna.
Seejärel veetsin pikapika nädalavahetuse Tallinnas, kus sain kokku inimestega, keda polnud nii umbes sada aastat näinud. Väike liialdus, aga siiski :)
Meeletult tore oli.
Seejärel järgmine asi mis meelde tuleb on vist nädalavahetus Tartus. Pole enam meeles millega tegelesin, aga see selleks. Järgmise asjana mis meenub on mu väike ulakustükk ja selles tulenevad tagajärjed. Nimelt otsustasin teha midagi mida tavalised inimesed ei tee, või noh peavad ehk nõmedaks ja teha tutvumisportaali kasutaja. Tegelikkus võib päriselt jahmatada. Alguses kui ka siis kui juba pikemat aega kasutaja oled.  Väga positiivselt on see mõjunud. Kuna, aga teades mind ja mu pirtsakust või valivust, siis on päris paljud seal vastuseta jäänud ja korvi saanud. Ühele otsustasin aga vastata nädal aega tagasi ning läksin siis esimest korda välja põhimõtteliselt pimekohtingule. Ja enda üllatuseks oli mul väga tore. Järgmisel päeval saadeti kulleriga lilled, nii et ilmselt polnud ma ainus kellel oli tore.
Kuna aga varasemalt on üks teine asi ootele pandud siis pole just kerge pooleldi hõivatud südamega käia väljas ja nautida seltskonda. Või noh, on kerge käia väljas ja nautida seltskonda, kuid kui üksi jääd, siis saad aru milline on seis tegelikkuses.
Sel nädalavahetusel sai ka see ootus oma vastuse. Tegelikkuses oli see siililegi selge, kuid lootus on ju lollide lohutus. Ja see lootus kestab siiani, sest asi pole ühepoolne. Isegi kui see alguses tundus nii.
Samuti on tööjuures väga vahva olnud. Minul kolleegiga on siis põhiline töökoormus langenud viimased paar nädalat. Kuna osa meist viibib haiguslehel, teine osa viibib praktikatel. Ehk 5-st on saanud 2. Ja kuna mina olen ainuke täiskohaga, siis on arvata kellele ka see lõviosa langeb. Kuid ma naudin seda. Miks mitte, kuid saad bossidele tõestada, et üksinda teed suve parima kassa?
Päriselt ka, ma jään üksi tööle, siis juhtub kummalisi asju. See on päris kindel :)
Kui töölt saab nii palju positiivset, et see on päris vahva. Näed nii mitut külge maailmast. Vahva on ka kui räägid soome keeles ja siis olen selline nagu olen ning pärast kui kliendid uksest välja astuvad siis kuulen kuidas üks teisele ütleb, et ta oli nii sõbralik. Teate kui palju see juurde annab? Meeletult.
Või kui poes käib klient, kes on tegelikkuses eestlane, kui on aastati elanud New Yorgis. Teeb sulle kogusummaks mitme päeva jooksul korraliku kassa, tellib sult tooteid mida muidu kohe saadaval pole ja siis tänab sind (tipiga) lihtsalt selle eest, et oled vahva Eesti tüdruk.
Kuid kui ma nüüd pean naasma oma "põhitöökoha" juurde, siis ma ausalt öeldes pole sellega seoses midagi teinud. Ma ei kandideerinud kuhugi, sest mõtlesin vahepeal, et lõpetan selle ära, mida hetkel õpin, kuid edasi õppimise suunas pole ka ma midagi teinud.
Well see...

Tunnen, et tahan kuskil tegev olla.

Ja ma naudin kõike mis toimub.

Olge tublid!

Päikest,päikest,päikest,

Teie Nele :)