Käisin neljapäeval raamatukogus. Saagiks said kaks raamatut Stefan Kleini sulest, kelle raamatuid olen päris pikalt juba soovinud enda valdusesse. Ühe pealkiri on "Aeg - aine, millest koosneb elu".
Ma küll olen siiamaani seda väga vähe lugenud, kuid täna ühel hetkel käis krõks ära, miks on vahel inimestest aru saada või miks kõik ühel või teisel korral nii erinev või sarnane on.
Mõistan ilmselt inimesi paremini.

Naljakas juhus oli minu jaoks ka eilne väljakäik või üks osa sellest. Pani lihtsalt üks lause tohutult mõtlema, mida üks tuttav seltskonnas ütles minu kohta. See oli tohutult positiivne ja mul oli väga väga raske end seal lauses ära tunda. Hakkasingi mõtlema, et kas see mida tema on näinud, millest tema arvamus minust on kujunenud on see ilus ja tore mask, mis minust alati hea mulje jätab või olen ma tõepoolest selline, küll muidugi mõista mitte enamuse ajast vaid siis kui on õige aeg. Kas see külg on minu loomuomane osa või kaitsebarjäär? Kaitsebarjäärist rääkides olen ma super inimeste blokkija viimasel ajal. Muidugi sisemiselt ma karjun seest, kuid see vist käib hästi kasvatatud inimeste juurde, kes oma emotsioone vaka all hoiavad ja neid kunagi välja ei lase?

Mõtlema paneb muidugi see, et üksikud laused mis sulle öeldakse võivad sind panna asju hoopis teises valguses vaatama. Võib selguda, et sulle on seda ammu üritatud selgeks teha, kuid siis lõpuks jõudis kohale. Oh seda rõõmu!

Irooniliselt ja taas külma veena näkku kõlas täna töökaaslase lause " Mina küll tahaks näha seda meest kellega sina kunagi koos olema saad!" Noh, kuid nüüd päris aus olla, siis seda olen ma kuulnud korduvalt. Eks ta üks imeline inimene ilmselt on kui suudab minuga sammu pidada ja mind mu veidrustest hoolimata armastada. :)

2:1 ?

I know, pole kaua kirjutanud.
Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma pole tahtnud, sest olen üritanud ise asjadest sotti saada.
Vahepeal olen vaikselt jõudnud ka töörutiini sisse elada. Vabal päeval käisin ratast maal kokku panemas ja pühapäeval tsillisin niisama ja nautisin vaba päeva. Täna siis järjekordne vaba päev.
Päris ausalt rääkides on asjad paremini korras kui varem, kuid samas veel hullemad kui muidu.
Eelmine teisipäev käisin psühhoterapeudi juures, rääkisime sel korral suhteliselt vähe. Poole sessiooni pealt vaatasin juba, et meil ongi kõik räägitud. Seejärel andis ta mulle uuesti testi, mida olen varem teinud kahel korral. Ma ei tea kas ma nüüd tõesti tahtsin või oligi see nii või siis oli mul testi tegemise ajal hea tuju (ei meeldi see sõna viimasel ajal), igatahes tulemused olid mingi 4 ühte ja enamus nullid. Võrdluseks kui esimest korda tegin tahtsin sinna kõik neljad vedada.
Seejärel andis ta mulle tüki paberit ja palus mul kirjutada üles kõik asjad mis mind aitaksid kui ma enam rohtu ei võta. Lubas mul ametlikult rohuvõtmise lõpetada, aga ma ei tee seda korralikult juba pikemat aega.
Sain ikka korralikult pool lehte täis kirjutatud. Praegusel hetkel meenutan mis sinna kirjutasin ja sooviks kõik prügikasti visata. Sest pooli neid asju lihtsalt pole võimalik teha. Ma olen aru saanud, et ma ei tohi jääda üksi.  Kui ma olen üksi olen enda kõige suurim vaenlane. Ma mõtlen asjad normaalsest segaseks, mistõttu ma tõsiselt väldin isegi jooksma minekut või üksi ma ei tea mille tegemist ahjaa kodus olemist nagu praegu. Kõik inimesed kelle ma sinna kirja panin on hetkel kas tööl, või praktikal või teises linnas või pahased mu peale.
Tunnen, et olen vang omas kodus.
Mu elukaaslased sõna otseses mõttes ei suhtle minuga. Välja arvata viisakusväljendid "Tsau" ja "Tere hommikust". Ma ei tea kas see on täielikult minu süü või lihtsalt tunnen ma selle kõigel süüd. Kõige tipuks on inimene, kellest ma meeletult hoolin pahane mu peale, sest mul on eriline oskus tohutult nõmedalt öelda. Olenemata sellest, et olen üritanud end kodust eemal hoida ehk hoida madalat profiili ning korduvatest vabandusestest hoolimata on meiegi suhtlus taandunud viisakusväljenditele.
Kas ma tõesti ei suuda enam varsti mitte kellegiga läbi saada? Olen aru saanud, et osad inimesed ei anna mulle enam võimalustki heast küljest näidata kui nad on näinud halba. Kuid ma ei saa seda neile pahaks panna, sest ma ise olen samamoodi esmamuljete kimpus. Siiski olen otsustanud inimestele võimalusi anda ning pole pidanud pettuma, mõned erandid välja arvata.
Tööl on tore, mulle väga meeldib. See, et saab inimestega suhelda erinevates keeltes eesti, inglise, soome, vene. Mõnus. Väga palju annab juurde inimeste positiivne reaktsioon, et : "Oi, sa räägid soome keelt!" või töökaaslastega suhtlus. Kõik on väga toredad ehk siis kahe lapse ema, üks bioloogia tudeng, arstitudeng ja siis niisama (ämmaka)tudeng.

Kuid eriti palju annab mulle viimasel ajal juurde see, et olen enda jaoks avastanud, et olen kaks ja pool, peaaegu kolm aastat elanud Tartus silmaklappidega. Ning kui palju ma olen viimasel ajal enda jaoks uut avastanud. Naudin seda meeletult. Kõige rohkem meeldib mulle see, et ma saan suve Tartus veeta. Eelmised kaks suve pole seda võimaldanud. Saan tähistada Jaanipäeva üle kahe aasta ja siiralt loodan, et sellest midagi välja tuleb.

Tunnen, et olen end ja ka mind on korralikult piitsutatud. Päris palju ja tihti olen vastu näppe saanud ning ausalt puudub soov uuesti üritada või proovida. Kuid eks see elukogemus kuidagi peab ju tulema.

Ja nüüd pean tõdema, et see arsti juures kirjutatud nimekiri ikka aitab. Sest üks killuke nimekirjast oli "blogi pidamine".  Mistõttu tundub kõik muu palju loogilisem ja parem.

 Töökaaslane õpetas kõrvarõngaid tegema. Esimene katsetus siis :)

Minu rattavärvimiskatsetus. Päris palju sain targemaks, kuid olen tulemuse üle tohutult uhke!

Ma tean küll, et paljud mehed tahaks vaheldusekski naise kehas olla. Well rinnad mida saab katsuda, millal ise tahad,  kena tagumik jne...
Naiste õnneks või kahjuks on aga neil ka muud organid mida meestel pole, nagu nt emakas.
Teadagi on see mõeldud järglaste ilmale toomiseks, mis kuuldavasti on päris valu protsess. Kuid päris palju ei tea seda, et osadel naistel on peale selle veel "vedanud".
Ütleme nii siis, et minul on.

See vedamine avaldub erinevates tugevus astmetes. Vahepeal pole hullu, võtad valuvaigisti või kaks ja elu läheb edasi. Mõni teine päev, nagu täna on aga tõsine hullumaja.
Hommikul käisime vennaga turul ja viimased lilleostud emadepäevaks jms. Une osas oli aga öö lühikeseks jäänud, mis avaldub tavaliselt väga negatiivselt. Niisiis ei osanud ma mitte midagi halba oodata, nagu tavaliselt võtsin kaks No-Spad ja paratsetamooli peavalu vastu. Möödus tunnike ja seda mis sellele järgnes...

Mitte kunagi veel pole ma veel oksendanud valust, küll iiveldanud. Olin läbimärg ja konkreetselt tilkusin valu tõttu tekkivast külmast higist. Ema ütles, et olin näost põhimõtteliselt nagu laip. Ahjaaa lisaks meeletu valu ja põiepõletikule sarnanev urineerimispakitsus, peale selle on kõht täiesti korrast ära.
Terve päeva on olemine olnud kergelt öeldes nõrk.

Ütleme nii, et ma ei soovi seda oma vaenlasele ka.

Tunnen, et hoian nii palju asju enda süsteemis kinni.
Tahaks kõik välja saada, aga ei oska. Muidu ei saa arugi, et midagi oleks, aga siis kui tekib mingi konflikt või eriarvamus tuleb kõik korraga tagasi.
Isegi see kodus olemine, tundus alguses nagu täielik idüll ja koht kust ma ei tahaks ära minna.
Kuid see tunne, mõnus vastutus ja uhkusetunne tuleb peale ainult siis kui kõik teised on kodus läinud.
Siis ma tunnen ja näen ja tahan teha.

Ma põgenen või varjan end või ma ei teagi mis ma teen.
Igatahes, saab see lõbu kohe otsa, sest reedel tuleb tööle minna, seejärel on need päevad kui ma maale jõuan ikka väga harvad.

Hakkasin mõtlema, et miks ma üldse siia tulin.
Ilmselgelt on üks põhjuseid eelmises teisipäevas kinni. Millele endalegi üllatuseks olen vastuse saanud. Täpsustuseks sellel hetkel kui sina vestlust minu teemadel alustasid, olin mina olnud juba pikemat aega enda toas ja rääkinud ühe sõbrannaga juttu. Ja sorry, sa ise ütlesid, et eks siis tuleb Ardiga arutada seda. Kõik. Kahju, et sa kogu sellest jutust ainult selle välja lugesid, et ma minema jooksen. Jah, ma olen seda teinud, kuid mitte sellel korral. See, et ma olen üritanud sinuga suhelda normaalselt ja pingutusi teha, see oli ilmselt mõttetu point. Aga seegi, et sina kordagi vabandama oma öeldud lausete pärast tuleks, oleks ka palju nõutud.
Ma lihtsalt ei jõua enam. Isegi kui ma pingutan, siis on kõik järgmisel hetkel jälle sealsamas tagasi. Minu mõistmine on sul ka ülejõu käiv. Ja isegi kui asju selgeks rääkida, siis olen mina alati see loll, kes kõiges süüdi on. Konfliktid on üldiselt kahepoolsed.

Ma ei tahaks seda öelda, aga ma olen seda tegelikkuses välja öelnud, ma ei jõua ära oodata kuni sealt minema saan. Ma lihtsalt ei jõua kakelda kogu aeg.  Keegi tark küll ütles, et vahepeal ongi meil olemas sellised inimesed kellega kogu aeg me tüli norime. Viimane aeg on näidanud, et ma pole sellega nõus.

Mina annan alla!
Ma ei tea küll, mida see tähendama peaks, aga tean, et mul on lihtsalt nii pohhui juba. Peab olema. Ei saa muud moodi.

Minu jaoks ongi kõige valusam see, et ma hoolin tohutult neist kahest. Isegi kui me Hentsiga ainult kakleme. Ma tahan teada kuidas neil läheb, millega nad tegelevad jms. Ja kui ma siis üritan suhelda jms, siis tunnen, et olen liiga pealtükkiv, tunnen, et see, ei lähe neile korda. Initsiatiiv on olematu. Mis teeb haiget.

Viimaks siis, olen aru saanud kui pessimistlik või rangelt realistlik olen teemal sõbrannad ja nende eufooriad. Või ülemõtlelmine. Keegi räägib millestki suure rõõmuga, siis tunnen, et olen maailma halvim sõbranna. Miks!? Sest, kui asi hõlmab kutte, siis tahaks ma kohe karjuda, mõttetu, sellest ei tule nagunii midagi välja, unusta ära. Kuid kuidas ma teen nii kui inimene tahab jagada minuga omi rõõme ja peataolekut. Ja mina lihtsalt söön ta rõõmu ära? Ma isegi ju tean, et kõige vahvam armumise juures ongi see unistamine ja ootusärevus ja kõik muu.
Arutasin eile ühe sõbraga elu ja kõike seonduvat. Tema on teinud täieliku kannapöörde ja olen tohutult uhke ta üle. Rääkis oma plaanidest, mida soovib teha tüdrukule, kellega ta koos on. Mina aga rääkisin talle oma tõdemusest, et üldse keegi sind armastaks tuleb kõigepealt armastada iseennast. Kuid see on kuradi raske, kui sulle tuleb uksest ja aknast tõde, mis on valus. Siis saad veel vastu päid ja jalgu. Ning siis tekibki tunne, et kui ma olen nii halb inimene, kas siis on üldse võimalik kogu selle pasa juurest isegi ennast armastama õppida?
Ma vahepeal tõesti kaotan lootuse. Kuidas on mul õnnestunud kasvada inimeseks, kellele ma ei suuda otsa vaadata. Kelle eest ma tahan kaitsta oma sõpru. Ilmselt see on ka üks põhjuseid miks ma maale põgenen.
Jah, ma teen vigu, kuid... vähemalt siin ei sea keegi kriteeriume, kes ma olema peaks. Siin hoolitakse minust tingimusteta.
Ma otsin ennast juba pikemat aega, kuid vaikselt kaotan lootuse, kas mul õnnestubki kedagi leida.

Kati laulab, Youtube'ist siis.
Ja minul on uni läinud poole kuuest.
Ma tahaks kirjutada, sest tean, et see teeb asja kergemaks. Tunnen, et mul on nn kirjutuskramp, olenemata sellest, et ma pole kirjutanud. Nimetagem seda mõttekrambiks.