Tunnen, et hoian nii palju asju enda süsteemis kinni.
Tahaks kõik välja saada, aga ei oska. Muidu ei saa arugi, et midagi oleks, aga siis kui tekib mingi konflikt või eriarvamus tuleb kõik korraga tagasi.
Isegi see kodus olemine, tundus alguses nagu täielik idüll ja koht kust ma ei tahaks ära minna.
Kuid see tunne, mõnus vastutus ja uhkusetunne tuleb peale ainult siis kui kõik teised on kodus läinud.
Siis ma tunnen ja näen ja tahan teha.

Ma põgenen või varjan end või ma ei teagi mis ma teen.
Igatahes, saab see lõbu kohe otsa, sest reedel tuleb tööle minna, seejärel on need päevad kui ma maale jõuan ikka väga harvad.

Hakkasin mõtlema, et miks ma üldse siia tulin.
Ilmselgelt on üks põhjuseid eelmises teisipäevas kinni. Millele endalegi üllatuseks olen vastuse saanud. Täpsustuseks sellel hetkel kui sina vestlust minu teemadel alustasid, olin mina olnud juba pikemat aega enda toas ja rääkinud ühe sõbrannaga juttu. Ja sorry, sa ise ütlesid, et eks siis tuleb Ardiga arutada seda. Kõik. Kahju, et sa kogu sellest jutust ainult selle välja lugesid, et ma minema jooksen. Jah, ma olen seda teinud, kuid mitte sellel korral. See, et ma olen üritanud sinuga suhelda normaalselt ja pingutusi teha, see oli ilmselt mõttetu point. Aga seegi, et sina kordagi vabandama oma öeldud lausete pärast tuleks, oleks ka palju nõutud.
Ma lihtsalt ei jõua enam. Isegi kui ma pingutan, siis on kõik järgmisel hetkel jälle sealsamas tagasi. Minu mõistmine on sul ka ülejõu käiv. Ja isegi kui asju selgeks rääkida, siis olen mina alati see loll, kes kõiges süüdi on. Konfliktid on üldiselt kahepoolsed.

Ma ei tahaks seda öelda, aga ma olen seda tegelikkuses välja öelnud, ma ei jõua ära oodata kuni sealt minema saan. Ma lihtsalt ei jõua kakelda kogu aeg.  Keegi tark küll ütles, et vahepeal ongi meil olemas sellised inimesed kellega kogu aeg me tüli norime. Viimane aeg on näidanud, et ma pole sellega nõus.

Mina annan alla!
Ma ei tea küll, mida see tähendama peaks, aga tean, et mul on lihtsalt nii pohhui juba. Peab olema. Ei saa muud moodi.

Minu jaoks ongi kõige valusam see, et ma hoolin tohutult neist kahest. Isegi kui me Hentsiga ainult kakleme. Ma tahan teada kuidas neil läheb, millega nad tegelevad jms. Ja kui ma siis üritan suhelda jms, siis tunnen, et olen liiga pealtükkiv, tunnen, et see, ei lähe neile korda. Initsiatiiv on olematu. Mis teeb haiget.

Viimaks siis, olen aru saanud kui pessimistlik või rangelt realistlik olen teemal sõbrannad ja nende eufooriad. Või ülemõtlelmine. Keegi räägib millestki suure rõõmuga, siis tunnen, et olen maailma halvim sõbranna. Miks!? Sest, kui asi hõlmab kutte, siis tahaks ma kohe karjuda, mõttetu, sellest ei tule nagunii midagi välja, unusta ära. Kuid kuidas ma teen nii kui inimene tahab jagada minuga omi rõõme ja peataolekut. Ja mina lihtsalt söön ta rõõmu ära? Ma isegi ju tean, et kõige vahvam armumise juures ongi see unistamine ja ootusärevus ja kõik muu.
Arutasin eile ühe sõbraga elu ja kõike seonduvat. Tema on teinud täieliku kannapöörde ja olen tohutult uhke ta üle. Rääkis oma plaanidest, mida soovib teha tüdrukule, kellega ta koos on. Mina aga rääkisin talle oma tõdemusest, et üldse keegi sind armastaks tuleb kõigepealt armastada iseennast. Kuid see on kuradi raske, kui sulle tuleb uksest ja aknast tõde, mis on valus. Siis saad veel vastu päid ja jalgu. Ning siis tekibki tunne, et kui ma olen nii halb inimene, kas siis on üldse võimalik kogu selle pasa juurest isegi ennast armastama õppida?
Ma vahepeal tõesti kaotan lootuse. Kuidas on mul õnnestunud kasvada inimeseks, kellele ma ei suuda otsa vaadata. Kelle eest ma tahan kaitsta oma sõpru. Ilmselt see on ka üks põhjuseid miks ma maale põgenen.
Jah, ma teen vigu, kuid... vähemalt siin ei sea keegi kriteeriume, kes ma olema peaks. Siin hoolitakse minust tingimusteta.
Ma otsin ennast juba pikemat aega, kuid vaikselt kaotan lootuse, kas mul õnnestubki kedagi leida.