Nostalgia on naljakas asi.
Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ma olin suutnud väga paljud asjad juba ammu ära unustada.
Kodusolemise vaba tunne -täiesti meelest ära läinud.
Pole ma ju kodus olnud ikka väga pikka aega korralikult. Käid üritustel, millele sa jõuad esimest korda elus, ometi oled elanud terve oma elu seal samas paigas. Seejärel näed, et üritusele tulevad ka inimesed, kelle vastu on sinul täielik austus ja seda seoses sellega, mida oled teinud viimased aasta aega. Ühtäkki on kõik nii twisted.
Kuid saavad olla inimesed nii edukad ja samal ajal olla tavainimeste silmis mitte keegi?

Aga praegune ilm.. see vihm ja tuul. My favourite.
Pool suve unistasin, et saaks kodus magada vihmasabinas katuse all. Nüüd on seda võimalik teha terve öö, ainult äike on puudu.

Eile sain näha inimesi, keda ma polnud julgelt 6-8 kuud näinud. Sürreaalne oli, täpselt nagu tagasi tulles. Midagi pole muutunud, ainult mina ise. Esitati küsimusi, sain aru, et ma ei oska enam inimestega klappida. Minu enda omade inimestega, kes on pool elu olemas olnud.

Jäin täna vaatama telekat, mida ma tavaliselt üldse ei tee. Naljakas oli, lasid end vabaks ja isegi ei lasknud end häirida reklaamipausidest. Filmiks oli "Seks ja Linn". Seal olid jõulud ja uusaasta.. kõik need mille ma olin oma elust isegi vaikselt välja praakinud. Kevadvaheaega mul polnud, kuna tegin praksi ette, suvevaheaega mul polnud, kuna tegin tööd, talvevaheaega mul pole, sest otsustasin praksis olla ja seda ette teha, et saaksin Egiptusesse sõita... Ometi, olen siin ja ei tee ikka veel mitte midagi, mis oleks võimalik potentsiaalselt. Ma kardan ebaõnnestuda ja tagasilööke saada. Peaksin end edasi arendama, et suvel veel parem olla. Peaksin panema kokku tiimi üliägedatest inimestest, kellele mina oleksin eeskujuks ja mingis mõttes juhiks. Oi kuidas ma kardan, mul on komme asjadele käega lüüa. Tegelikult lõin suvel ka ühel hetkel käega, kui minu peamine eesmärk tehtud oli kaks nädalat pm enne tähtaega. Ma ei andnud endast tollel hetkel enam 100%, ma ei teagi mida ma andsin. Olin out of schedule.
Praegu on sama. Koolis oleks teha vaja tegelikult veel mitu asja. Eksamiks oleks vaja õppida. Värvata inimesi. Ise areneda. Ja mina lihtsalt seisan kuskil millegi vahepeal. Sein on ees ja edasi minna ei taha, ei oska.

Aga seda filmi vaadates tõusid esile emotsioonid, mida ma olen kaua eemale tõrjunud või maha surunud teadmata, et need kunagi olemaski olid. Uusaasta õhtu ärevus, jõuluõhtu soe tunne... sel aastal ma ei teagi veel, kas mul on nendest võimalik osa võtta. Ja see loll lootus leida keegi ülejäänud eluks. See on see Hollywoodi filmide "võlu", nad on naiivsed, mis on ilmselt üks põhjuseid, miks mulle neid vahepeal ikka väga vaadata meeldib.

Kuid kolmapäeva õhtul leidsin vist endale sõbra. Kui tema oleks see kellele ma siinolevat peaksin puistama, sest seda ma teen tavaliselt headele ja minu jaoks armsaks saanud inimestele, kuid meie omavaheline pikim jutukord, kestis vaid korra ja needki olid vaid sõnad, mitte teod sõnade tõestuseks.

Kuidas saada aru teemast: "Mehed ja Seks"?
Saada aru kutist kellele on jäänud kripeldama, et tüdruk ütleb talle, et seks polnud hea. Teeb omamoodi avaldusi kuigi paar päeva enne avaldust on muutnud suhteseisu hõivatuks. Kuidas saab kutt üldse arvata, et inimesel on mingit austust tema vastu enam, kui ta teeb sulle otsese pakkumise seksiks, endal on tüdruk, seegi ehk mõni päev "vana" ? Või kui sa ta esimesel korral maha keerasid ja teisel korral kutsikana tagasitulev kutt ütleb, et ma just tund aega tagasi sain, aga ma tahan veel?
Tekib kummastav äratundmine ja täielik austuse kadu inimese vastu, kelle vastu sul niigi enam austust ei olnud.

Elu on vahest tohutult irooniline kas pole?
Palud sõbrannat, et ta sind välja veaks, et mõtteid mujale saada ja olla taas sina ise.
Selle eelmise "sina" kaotasid sa ära ilmselt egole põntsu pannes, sest keegi ütles sulle "Ei". Ja siis sa jooksed järel nagu kutsikas, et mis mõttes ei?
Seejärel tuleb see sama sõbranna ja seletab sulle lahti sõnadega, mida ma endale hetkel teen ja kuidas see kokkuvõttes lõppeb. Loogiline. Mis mina teen? Kuulan? Oh ei. Olen vaikne väikene naiivitar edasi lootes ja pettudes ning haiget saades.
Seejärel tuleb teine hea sõbranna, alustab öösel hilja vestlust õhates: "Nele, ma olen armunud!"
Aga siis hakkad mõtlema, et oot, sul pole liblikaid kõhus, sa ei käi ringi meeletu naeratus suul nagu tavaliselt. Kas asi on tõesti selles, et ma võtan asja realisti pilgu läbi või selles, et ma ei suuda enam armuda või selles, et ma olen vanem ja targem?
Tekib küsimus, et mis on minus seda, et ma kõlban sõbraks ja mida minus ei ole, et mind ei saa võtta tüdrukuna?
Ma olen pidevalt temaga kuri, sest ma ei oska muud moodi. Ei taha kuri olla, kuid see on ilmselt üks viise, kuidas mürgisena kaitsta end ise haiget saamise eest. Iseasi, kas see toimib, sest üldiselt toimib see suhteliselt alateadlikult.
Viimasel ajal, aga olen end välja lülitanud. Leidnud, et pole mõtet pingutada, mis väljendub alalhoidlikuses ja tagasihoidlikkuses mingis osas ka vältimises.
Ma ei usu, et ma tahan jälle janti, kus mina ootan ja loodan ja olen naiivne, nagu see oli mõned ilusad aastad tagasi.
Ei tahagi.
Kuid kas mul on jõudu, et nüüdseks mingis mõttes alati olemasoleva sõbraga konkreetselt päeva pealt lõpparve teha?
Pühendumine on raske, eriti kui see käib su tahtmistega vastuolus.
Eks homne näita.

Murphy seadused ja karma.
Karma is a bitch nagu keegi mulle terve suve ütles.
Kas on ikka?

Sa ei teagi, et ühel hetkel leiad toetust sealt kust sa seda kõige vähem ootasid.
Usaldad kinnisilmi ja just nii hakkabki kergem.

Leiad, et enam pole sa see 16-aastane vaid võtad asja realistlikult ja saad aru, et vahepeal tuleb lihtsalt mängida või eluga edasi minna.
Life happens!

Ma üritan alati kõigest aru saada ja kõike analüüsida, tean miks. Vihkan teadmatust, see teeb ettevaatlikuks, naiivseks ja sõltuvaks.

Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, et siis mul pole tahtmist olnud siia kirjutada ikka väga pikalt.
Üks peamisi põhjuseid on ilmselt see, et ma kirjutan siia tavaliselt, et end välja valada. Emotsioonidest
Viimasel ajal pole olnud emotsioone, kui selliseid. Õigupoolest, neid on olnud, aga ma olen neist üle.
Ma võin kindlalt väita üht, et pärast seda pöörast suve, mida ma tegelikult juba meeletult taga igatsen, teen ma asju teisiti ja armastan enda elu veel rohkem kui kunagi varem. Üsna tihti leian end mõne päeva keskel või lõpus end ümisemas või laulmas antud viisi mugandatud sõnadega "I like my life..!"
Ma märkan senisest rohkem väikeseid kuid palju ütlevaid asju.
Teen seda mida mina tahan. Kuigi seetõttu kannatavad ka mõned muud asjad, mistõttu tuleb senisest enam prioriteete paika seada.
Eilsest oli esimene nii öelda tõeline tööpäev. Muidugi minu peamine mure enne tööle asumist ei olnud, et kas ma hakkama saan ja et kas juhendaja on normaalne jms, vaid see, et kas ma ikka päeva jooksul piisavalt süüa saan :D
Päeva keskel võis minu koolipoolne õppejõud näha minu naeratust ja rahulolu sellega mida olin siia õppima tulnud.
Ja nii lühikeseks jääb ka antud postitus.