Nostalgia on naljakas asi.
Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ma olin suutnud väga paljud asjad juba ammu ära unustada.
Kodusolemise vaba tunne -täiesti meelest ära läinud.
Pole ma ju kodus olnud ikka väga pikka aega korralikult. Käid üritustel, millele sa jõuad esimest korda elus, ometi oled elanud terve oma elu seal samas paigas. Seejärel näed, et üritusele tulevad ka inimesed, kelle vastu on sinul täielik austus ja seda seoses sellega, mida oled teinud viimased aasta aega. Ühtäkki on kõik nii twisted.
Kuid saavad olla inimesed nii edukad ja samal ajal olla tavainimeste silmis mitte keegi?

Aga praegune ilm.. see vihm ja tuul. My favourite.
Pool suve unistasin, et saaks kodus magada vihmasabinas katuse all. Nüüd on seda võimalik teha terve öö, ainult äike on puudu.

Eile sain näha inimesi, keda ma polnud julgelt 6-8 kuud näinud. Sürreaalne oli, täpselt nagu tagasi tulles. Midagi pole muutunud, ainult mina ise. Esitati küsimusi, sain aru, et ma ei oska enam inimestega klappida. Minu enda omade inimestega, kes on pool elu olemas olnud.

Jäin täna vaatama telekat, mida ma tavaliselt üldse ei tee. Naljakas oli, lasid end vabaks ja isegi ei lasknud end häirida reklaamipausidest. Filmiks oli "Seks ja Linn". Seal olid jõulud ja uusaasta.. kõik need mille ma olin oma elust isegi vaikselt välja praakinud. Kevadvaheaega mul polnud, kuna tegin praksi ette, suvevaheaega mul polnud, kuna tegin tööd, talvevaheaega mul pole, sest otsustasin praksis olla ja seda ette teha, et saaksin Egiptusesse sõita... Ometi, olen siin ja ei tee ikka veel mitte midagi, mis oleks võimalik potentsiaalselt. Ma kardan ebaõnnestuda ja tagasilööke saada. Peaksin end edasi arendama, et suvel veel parem olla. Peaksin panema kokku tiimi üliägedatest inimestest, kellele mina oleksin eeskujuks ja mingis mõttes juhiks. Oi kuidas ma kardan, mul on komme asjadele käega lüüa. Tegelikult lõin suvel ka ühel hetkel käega, kui minu peamine eesmärk tehtud oli kaks nädalat pm enne tähtaega. Ma ei andnud endast tollel hetkel enam 100%, ma ei teagi mida ma andsin. Olin out of schedule.
Praegu on sama. Koolis oleks teha vaja tegelikult veel mitu asja. Eksamiks oleks vaja õppida. Värvata inimesi. Ise areneda. Ja mina lihtsalt seisan kuskil millegi vahepeal. Sein on ees ja edasi minna ei taha, ei oska.

Aga seda filmi vaadates tõusid esile emotsioonid, mida ma olen kaua eemale tõrjunud või maha surunud teadmata, et need kunagi olemaski olid. Uusaasta õhtu ärevus, jõuluõhtu soe tunne... sel aastal ma ei teagi veel, kas mul on nendest võimalik osa võtta. Ja see loll lootus leida keegi ülejäänud eluks. See on see Hollywoodi filmide "võlu", nad on naiivsed, mis on ilmselt üks põhjuseid, miks mulle neid vahepeal ikka väga vaadata meeldib.

Kuid kolmapäeva õhtul leidsin vist endale sõbra. Kui tema oleks see kellele ma siinolevat peaksin puistama, sest seda ma teen tavaliselt headele ja minu jaoks armsaks saanud inimestele, kuid meie omavaheline pikim jutukord, kestis vaid korra ja needki olid vaid sõnad, mitte teod sõnade tõestuseks.

Kuidas saada aru teemast: "Mehed ja Seks"?
Saada aru kutist kellele on jäänud kripeldama, et tüdruk ütleb talle, et seks polnud hea. Teeb omamoodi avaldusi kuigi paar päeva enne avaldust on muutnud suhteseisu hõivatuks. Kuidas saab kutt üldse arvata, et inimesel on mingit austust tema vastu enam, kui ta teeb sulle otsese pakkumise seksiks, endal on tüdruk, seegi ehk mõni päev "vana" ? Või kui sa ta esimesel korral maha keerasid ja teisel korral kutsikana tagasitulev kutt ütleb, et ma just tund aega tagasi sain, aga ma tahan veel?
Tekib kummastav äratundmine ja täielik austuse kadu inimese vastu, kelle vastu sul niigi enam austust ei olnud.