Elu on vahest tohutult irooniline kas pole?
Palud sõbrannat, et ta sind välja veaks, et mõtteid mujale saada ja olla taas sina ise.
Selle eelmise "sina" kaotasid sa ära ilmselt egole põntsu pannes, sest keegi ütles sulle "Ei". Ja siis sa jooksed järel nagu kutsikas, et mis mõttes ei?
Seejärel tuleb see sama sõbranna ja seletab sulle lahti sõnadega, mida ma endale hetkel teen ja kuidas see kokkuvõttes lõppeb. Loogiline. Mis mina teen? Kuulan? Oh ei. Olen vaikne väikene naiivitar edasi lootes ja pettudes ning haiget saades.
Seejärel tuleb teine hea sõbranna, alustab öösel hilja vestlust õhates: "Nele, ma olen armunud!"
Aga siis hakkad mõtlema, et oot, sul pole liblikaid kõhus, sa ei käi ringi meeletu naeratus suul nagu tavaliselt. Kas asi on tõesti selles, et ma võtan asja realisti pilgu läbi või selles, et ma ei suuda enam armuda või selles, et ma olen vanem ja targem?
Tekib küsimus, et mis on minus seda, et ma kõlban sõbraks ja mida minus ei ole, et mind ei saa võtta tüdrukuna?
Ma olen pidevalt temaga kuri, sest ma ei oska muud moodi. Ei taha kuri olla, kuid see on ilmselt üks viise, kuidas mürgisena kaitsta end ise haiget saamise eest. Iseasi, kas see toimib, sest üldiselt toimib see suhteliselt alateadlikult.
Viimasel ajal, aga olen end välja lülitanud. Leidnud, et pole mõtet pingutada, mis väljendub alalhoidlikuses ja tagasihoidlikkuses mingis osas ka vältimises.
Ma ei usu, et ma tahan jälle janti, kus mina ootan ja loodan ja olen naiivne, nagu see oli mõned ilusad aastad tagasi.
Ei tahagi.
Kuid kas mul on jõudu, et nüüdseks mingis mõttes alati olemasoleva sõbraga konkreetselt päeva pealt lõpparve teha?
Pühendumine on raske, eriti kui see käib su tahtmistega vastuolus.
Eks homne näita.