Või, et niiviisi üritatakse siis seebitada mind.
Ausalt, kui ma sind ei tunne ja sa saadad mulle sõnumi teemal "Head nimepäeva!" ja ma tean kindlalt, kuna mu nimepäev on, siis see pole eriti meelitav, kui sa arvad, et mu nimi võiks olla "Armas" või "Kallis".
Igatahes, kutt sai miinuspunkti.
Teaks ise ka, mis värk mul nende miinuste ja plusspunktide panemisega on.
Ehk tuli see mu viimasest tõsiselt kaalutlemisest, kus pidingi panema kuti plusse ja miinuseid kirja, et endale aru anda, kas on mõtet suhet jätkata. Kuid sellest kõigest on vähe kasu, nagu tol korral selgus.

Naljakas on, kui on palju vaba aega. Täna lõppes kool juba 12-ks. Alata jõudis kell 9.

Eriti mõnus on sõita, vaatad kontrollid tulevad peale ja siis ühtäkki hõikab sulle üks neist "Tsau!" ning endalegi üllatuseks leiad vastu tuttava ja sooja näo.
Pluss, koju jalutades tulevad sulle vastu vinged kollase-oranzi triibulistes vestides pisikesed.
Noo kuidas ei tõuse siis suu kõrvuni? :)

Raudselt on kevad, sellest pole enam pääsu.

Eile jõudsin järeldusele karmile tõsiasjale. 4 aastat saab reedel täis. Väikelapse kohta üüratu iga. Vanainimese koha pealt eilne ja tänane... ennastleidva nooruki seisukohast... igavik.
Kuid siiski on mul täpselt kõik vanainimese tunnused, võin öelda nädalapäeva meenutades sündmust. Kaua selleks aega kulub kui ükskord õpid end hindama ja millestki sellisest, kui valus minevik lahti laskma? Arvan, et see jääbki ajaliselt määratlemata.

Ma siin mainisin, et kõik on sassis. Järeldasin just nüüdsama, et kui ma lasen millelgi, kellelgi enda üle võimust võtta, siis just nii ongi. Tunne on selline, et keegi rikub fasaadi, mind ennast.