Või, et niiviisi üritatakse siis seebitada mind.
Ausalt, kui ma sind ei tunne ja sa saadad mulle sõnumi teemal "Head nimepäeva!" ja ma tean kindlalt, kuna mu nimepäev on, siis see pole eriti meelitav, kui sa arvad, et mu nimi võiks olla "Armas" või "Kallis".
Igatahes, kutt sai miinuspunkti.
Teaks ise ka, mis värk mul nende miinuste ja plusspunktide panemisega on.
Ehk tuli see mu viimasest tõsiselt kaalutlemisest, kus pidingi panema kuti plusse ja miinuseid kirja, et endale aru anda, kas on mõtet suhet jätkata. Kuid sellest kõigest on vähe kasu, nagu tol korral selgus.

Naljakas on, kui on palju vaba aega. Täna lõppes kool juba 12-ks. Alata jõudis kell 9.

Eriti mõnus on sõita, vaatad kontrollid tulevad peale ja siis ühtäkki hõikab sulle üks neist "Tsau!" ning endalegi üllatuseks leiad vastu tuttava ja sooja näo.
Pluss, koju jalutades tulevad sulle vastu vinged kollase-oranzi triibulistes vestides pisikesed.
Noo kuidas ei tõuse siis suu kõrvuni? :)

Raudselt on kevad, sellest pole enam pääsu.

Eile jõudsin järeldusele karmile tõsiasjale. 4 aastat saab reedel täis. Väikelapse kohta üüratu iga. Vanainimese koha pealt eilne ja tänane... ennastleidva nooruki seisukohast... igavik.
Kuid siiski on mul täpselt kõik vanainimese tunnused, võin öelda nädalapäeva meenutades sündmust. Kaua selleks aega kulub kui ükskord õpid end hindama ja millestki sellisest, kui valus minevik lahti laskma? Arvan, et see jääbki ajaliselt määratlemata.

Ma siin mainisin, et kõik on sassis. Järeldasin just nüüdsama, et kui ma lasen millelgi, kellelgi enda üle võimust võtta, siis just nii ongi. Tunne on selline, et keegi rikub fasaadi, mind ennast.

Ja mina olen taas omas elemendis, või sealt väljas, ei oskagi öelda.
Kõik on sassis, kuid ma ei ole kaotanud seda kõike, mille üle õnnelik olla. :)
Suu on ausalt viimased pool tundi kõrvuni olnud.

Eelmisest nädalast siis.
See oli ulme.
Esmaspäev möödus kiiremini, kui ma arvata oskasin. Zumbasse vedasin enda kõigist kahtlustest ja kaalutlustest hoolimata kohale. Miks piinata enda koolitööle mõtlemisega, kui saad teha enda tuju paremaks lihtsalt end välja tantsides?
Teisipäev oli paras kammaijaa, Kõvermägi jäi ära, siis Simm jättis enda ÕT lõpust ära ja siis saime meie Lily kella kolmese bussi peale. Kolm tundi varem.
Tegin siis terve tee oma prostitutsiooni ettekannet, millest taas järeldused, tahan kiiremas korras oma küll nunnut ja armsaks saanud Fujitsut välja vahetada.
See pole tudengi arvuti.
Tallinnas siis, kiirelt trammile ja hotelli :)
Meie peretuba oli tohutult suur ja mina hõivasin kohe ühe toa endale.
Pessu ja seejärel sain Aimega kokku. Mul on niiii hea meel teda kogu aeg näha :)
Täielik rõõm.
Lobisesime niisama ja andis mulle ülesande järgmiseks korraks.

Seejärel, sain Lauraga kokku. Ma ei mäleta kuna ma teda viimati nägin. Kallistasin ja mõtlesin, et nüüd ma vot lahti ei lase. Selline igatsus tuli peale. Inimene, kes on minu jaoks terve elu kogu aeg olemas olnud. Istusime Kehrweideris, jõime kakaod ja üritasime kaotatud aega tagasi teha. Võimatu, nii lühikese ajaga. Sellepärast mul ongi hea meel ,et me mõlemad läheme end proovile panema USAsse. Mul on keegi, kes tunneb mind paremini kui mina ise. Ja vastupidi.
Lilyl polnud kahvlit, lusikat, siis palus, et kas ma ei saaks kaasa tuua kuskilt. Kuna kohviku kutid nii või naa jantisid seal ringi, siis küsisin, ega neil pole.. kuna olin võtnud ühe kuradi hea tiramisu koogi, siis nad ütlesid, et võin selle sama kahvli kaasa võtta. Pole veel kunagi luba küsides, nõusid kohvikust kaasa võtnud. Tavaliselt tehakse seda ju salaja ja luba küsimata.

Hotelli tagasi jõudes tegin oma ettekannet edasi, ühele hetkel jõudis Kät(h)lin ja arutasime kolmekesi kõike ämmakatega seonduvat, mina küll enamuse ajast kuulasin poole kõrvaga.
Hommikul vara, vara üles ja rongile.
Esimeseks sünnitajaks oli Lily. Järgmiseks olin mina, kuna mu näitlejameisterlikkus oli niivõrd hea, siis olingi ülejäänud nelja lapse ema mina. Isasid oli ka igasuguseid :D
Kogemuse poolest vinge asi. Järgmine aasta tuleb uuesti minna, kindlasti asi veel kolm korda paremini teha.

Koolis olime laibad, ausalt. Mina ikka valmistasin oma ettekandeks ette ja Lily magas. Pinge olukorrad on need, kus me ei tea milleks me võimelised oleme, on nii!? Närveldavast, värisevast tüdrukust sai jälle mingi ime läbi esinemist nautiv inimene. Ma ei saa aru mis ime läbi see toimub. Alati on nii. Jah, mulle meeldib esineda, tegelikult.

Esmaabi ja seejärel, mina mõtlesin, et saab koju magama minna, kaugel sellest. SW.
Sel nädaal tuleb kõik puuduv tasa teha, see on üks mis kindel. Alice ütles, et ma oleks kuradi veenev ja olen enesekindel niigi selle töö jaoks, kuid on üks aga, mida saab lahendada :)
Viisa avalduse ajasin ka täna korda, enam-vähem.

Seejärel olin laip. Magasin julmalt hommikuni, kuigi pidi olema retseptuuri Kt. Oligi, eks see veel näha ole, kas sain läbi või ei. Loodame parimat.
Neljapäev oli isegi suhteliselt vaba, sest Õenduse Alusteks ma nii või naa ei viitsinud õppida.
Nautisin oma vaba aega. Ühel hetkel tuli Karl siia, rääkisime juttu ja tema üritas mulle tõestada, et ta pole nii tropp kui mulle alguses esmamuljest jäänud on. Sellega seoses hakkasin üks päev mõtlema, et ta jättis mulle ju alguses pahapoisi mulje, aga, tüdrukutele pididki ju pahad poisid meeldima. Muigama võtab. Meie vestlused siis üksteise tundmaõppimise teemal kestsid kaua.

Reedel hommikul siis kooli ja tunnike seal, tagasi koju ja magama. Korter korda ja bussi peale. Kojusõit Karula kaudu ja õe sünnipäevaks küpsetamise ja kokkamise algus ära teha.
Seda ma siis tegin koos vanaemaga kella 10-ni ja lendasin magama, mõte oli, et baari ka... Nali naljaks, üks neiu pani oma äratuskella kinni ja magas edasi. Ega ma oleksin ka maganud :D
Kell 9 ajal siis ärkasin üles ja seejärel ema imestust vastu võtma, et laupäeval endal ei olnudki vaja peaegu midagi teha. Ühel hetkel liikusime sünnipäevalapse ja Sandriga siis Klaabusse.
Sain hoida Karinat, ta on nii suur ja mul on niiiiii suured süümekad, et ma seda marakratti kaua näinud pole ja tema kasvamisest pole nö osa saanud. Tema järgmine sünnipäev läheb suve nahka. Ei ole meeldiv olla nii noorelt "ema". Rongaema olen. Ta on niii nunnu ninnu nännu.
Oeh.
Kogu mant maale ja seal läks pidu edasi, meestel küll saunas ja naistel toas.
Ema ja isaga käis mingi hetk läbi ka arutelu, et kuhu ma nad oma sünnipäeval eest ära saadan. Vanaema vist pole kuhugi võimalik saata... see olin nende arust suurem mure.
Igastahes, pidu läks edasi ja enne kahteteist liikusin minagi leebe isa käest saadud loaga baari.
Siimul oli sünnipäev, nagu välja tuli.
Ja laupäeva suhtes, ma lihtsalt tahaks jälle võtta kahe käega peast kinni ja öelda, et ma ei tea mis teha.
Kolm hõivatud kutti räägivad mulle ma ei tea mida kõike kokku. Pluss kõik muud baaris olevad meessoost kodanikud. Neid oli eile seal kuidagi väga palju.
Põgenesin leti taha ja kuna ma seal olin, siis pani Aivar mind tööle. Lõppude lõpuks olin mina see kes Hot Shote müüs ja kaartidega arveldas :)
Lahkusin siis kui baari kinni hakati panema. Vennad Õunapuud koju ja ise koju unne. Voodisse lendasin kella 6 paiku (uue kella järgi), taas mõned tunnid und, Valka ja bussi peale.
Tartusse, ja taas unne, kuni kella seitsmeni välja.
Siin ma siis nüüd olen.

Kaisa kallis, aitäh, et sa olemas oled no matter what!

Laupäev.
Mina olin just Priidule ära öelnud, et ei jõua puuduolevate unetundide pärast kinno minna...
2 minutit hiljem vedas Karen mind enda juurde ja seejärel läksime poistega CT-sse.
Tee peal, kanawrap ja pidu sai hoopis teised noodid sisse.
Keitoga lõime sõprust ja minu arvamus temast muutus ikka päris kardinaalselt. Olen õnnelik, et sa oled õnnelik, Karen :) !
Siim tuli ka mingi hetk töölt, temaga muidugi ei saanud ma läbi.. sest nagu ma täna järeldasin, olen mina tulevikus see vaimset vägivalda kasutav naine ( ei olnud tore järeldada ).
Pidu ise oli väga väga mõttetu.
Kuid.
Kui te oleks ainult seda baarmeni näinud, kelle juures ma ülejäänud osa õhtust siis istusin ja juttu ajasin, nii palju kui see võimalik oli.
Oeh!
Taaskord tänan Laurat ja ta tutvusi.
Poisi nimi ja konto oli käes kiiremini kui ma arvata oleks osanud.
Klubist lahkusin siis kui pood kinni pandi.
Hommikul taas vara üles, arvata on, et taas magamatta.
Koristasin siis korteri ära ja ühel hetkel kui mõtlesin, et võiks magada... keerasin asja teiseks ja läksin käisin Priiduga Kormorane vaatamas. Selle kohta ütleks - Eesti film. Muid emotsioone pole.
Tuttu ja superstaar ja koolitöö.

Praegu on tõesti mida fakki emotsioon.

And MADhouse goes on and on...

And I am enjoying it!

Eile sain siis sõnumi, et Rahandusministeerium on mu rikkaks teinud.
Ja mis mina tegin?
Läksin kohe poodi teksaseid ostma.

Praktikatest oli infotund (ehk, kuidas saaksin neid paremini tõsta), pean tegelema viisaavaldusega, pluss kool. Pulss on pidevalt kõrgel.

Eile lendasin siis Lauraga ja tema kambaga välja. Mis välja tuli? Esmamulje on vägagi petlik. Mina olevat siis mingi täiesti enesekindel Bitch olnud alguses, Laura arust. Ma tänan, olen ausalt meelitatud. Et siis, eilne õhtu tõstis mu niigi juba tõusnud enesekindlust mitme kena pügala võrra.
Ma tänan inimesi, kes tõestasid mulle, et kuradi ilusad poisid võivad ka oma tüdrukutele truud olla, mis siis, et nad seda ikka tohutu suure vaevaga teevad.
Siiski tõestati ka seda, et ei loe ikka üldse, kas see on sul või ei ole.

Metro kanawrap - Homeri drooling face.
Kuradi hea asi!
Aitäh Kelli!

Kiire on, pidevalt on kiire.
Kuid kui poleks oleks igav ja vabad momendid kuluks millegi mõttetu peale ära.

Esmaspäeval siis sain oma tulevase praktika koha üle vaadatud ja esimest pakutavad tööajad ka kirja. Sünnipäev möödub see läbi kodus.
Naljakas, ema tõstatas nädalavahetusel minu sünnipäeva teema üles, kui muidu ei olnud sellist tunnet, et oh, see tuleb varsti.. siis nüüd on küll nii.
Olen vist enam-vähem välja selgitanud mis, kus ja kuna.

Sanatooriumist koju tagasi ja kiirelt asjad autosse ja papsiga Võrru, kus pidin tõdema, et taas sõidab Contra sama bussiga. Linnas siis oli 14.00 ökösõit. Lahe asi, keskkonnasäästlikkuse koha pealt.

Teisipäev - mõttetult tühja aetud päev. Vahepeal kodus paar tundi und ja kooli tagasi.
Kolmapäev - kannatasin vene keele õpetajat ja olin mingi kella poole viieni koolis. Seejärel koju jõudes hüppasid Karl ja Kaisa minu poole :) Muidugi suutsin mina vahepeal ühest Kaisa toodud siidrist end suhteliselt svipsi juua ja kella kaheksaks läksin meetingule. Pärast seda, lõpetati minu alustatud kõne Notti kutsumisega ja sellele järgnes päev, mis ei olnudki nii unine, kui arvasin.
Igaks päevaks on teha mingeid suuri töid, mõneks kaks. Homme mingi psühholoogia töö, arvate, et ma viitsin selleks õppida? Oh, ei! Kui see õpetaja tundub mulle juba tohutult kahtlane.

Minu tuppa sisenedes võib päris paljudel head reaktsioonid tekkida. Laua peal vedeleb raamat "Spermasõjad" (soovitan), kummutil ootab mind raamat "Seks tulevikus" ja voodil vedeleb raamat "Kõige vanem elukutse".
Kõige masendavam selle kõige juures on see, et seksuoloogiks saamiseks peab olema arsti ja/või psühholoogi haridusega.
Eks tulevik näita, kui püsiv huvi mul selle vastu on.

Põllumaa loengud ainult võiksidki koolis olla, kuulad suu ammuli lihtsalt.

Sain teada, kolmapäeval, et pean end meelitatuna tundma ühe hüüdnime pärast, mida kellegil teisel ei ole. Teisipäeval sain teada, et sügisest minuga kokkusaamist ootaval kutil on 3-aastane laps ja, et ta jätab kooli pooleli.

Ma ei saa aru oma kursaõest, kes on muidu viispluss tüdruk, kes ei viitsi üldse koolis käia.

Ahjaa, ühe kursaõe eksmatt on kindel, teine käib koolis edasi. Nüüd ainult avaldust esitama :)

See nädalavahetus möödub linnas, vaja tagasi teha libedasõidu kutile.
Teha prostitutsiooni kohta ettekannet, koristada see seapesa ära ja kõike muud head paremat.

Teisipäeval lendame Lilyga Tallinnasse, et kolmapäeva hommikul rongis sünnitust mängida kooli avatud uste päeva jaoks.

Reedel sai siis koolist poppi tehtud ning jälle mul vedas. Mahla ei pannud nimesid kirja.
Aga libedasõit..
KÄIGE ÄRA!
Nii adrenaliini täis ja hirmutavamat asja pole veel vist teinud. Mul enne esimest harjutust sõna otseses mõtte jalad värisesid all.
Taheti peaaegu rajalt ära saata, kuna ma sõitsin liiga aeglaselt.
"Nr. 5 kui see oli õige kiirus, siis mina olen Ameerika President jms"
Järgmine kord aeglasemalt, sest sain valesti aru.
"Järgmine kord veel nii aeglaselt sõidad, lähed rajalt minema!"
Kuid üldiselt olin väga tubli ja sain ainult kiita, mõned korrad said ikka tohutuid piruette tehtud, mis oli ÜLICOOL :)
Seal suutis mulle närvidele käia üks kutt, kes sõitis üksinda ja enda arust oli ilge ralliäss, starti sõites tegi ka pidevalt oma haake ja triftimisi ja mida kõike veel.
Üle viskas.
Koolitus läbi sai, tuli kutt mu juurde (ausalt noo ta oli ilgelt nunnu tegelikult välimuse poolest), et miks ma nii nukker olen vms. Mainisin, et tal pole õrna aimugi ja jalutasin minema. Järgmine hetk oli kutt mul kõrval ja jalutas koos minuga minema. (Olin sõidule läinud jala, kavatsesin tagasi ka jala minna.) "Kuhu me siis lähme?" Mina: "Sina viid mu nüüd koju!" Ja nii oligi.
Autosse saades, oli tal vanaisa järgi tulnud ning rooli istudes ütles, et näed kui hea leidsin endale siit naise ka...
Kõik järgnev andis aga tunnistust sellest, milline naisemees, see tüüp on.
Hea seegi, sain põhimõtteliselt maja ette. Hea, et tema seda veel ei tea, et ma hiljem avastasin, et meil on suhteliselt sama suhtlusseltskond. Laura poolt.
Nalja hakkab saama.

Hiljem tuli välja, et ma ei peagi bussi peale jooksma, vaid, et saan Taunoga (Puhhiga) koju. See, aga juhtus (kojujõudmine) 45 minutit enne mu tavapärast kojujõudmist, nii et ajavõitu polnud.
Seejärel, jamasin kodus uue masinaga, millest suutsin välja võluda Macchiato asemel piimavahu kuuma veega. Ilmselgelt ei ole ma selle masinaga sõber.
Muinasjutt õele, luba auto kasutuseks ja Karulasse minek.
Nii hea on neid alati näha.
Teine kodu.

Ehee, pajuurvad kasvavad, avastasin just aknast :)

Paar õllet ja Kat viis meid baari.
Rahvast ei olnud eriti, aga nalja sai nabani. Sai esimest korda mööda posti hööritatud ja vigast pandud korralikult üle pika aja.
Miku oli kaine ja nelja, poole viie ajal leidsime end taas Karulast.
Ahjaa, baaris muidugi oli mu jookidel mingi gravitatsioonivõime pidevalt. Kaks jooki läksid korralikult maha minemise nahka. Kolmas suudeti päästa.
Kuna Miku oli lubanud, et ta magama ei lähe, siis ei jäänud mul muud üle, kui pidin temaga koos üleval olema.
Suutsin teda siis veenda, et ma suudan üles ärgata äratuskella peale ja nii me siis magasime tunnikese, samal ajal kui mina tahtsin korralikult voodisse magama minna. Poole 8 ajal läks Mihkel ära, ja mina lendasin Rauli kõrvale tuttu.
Mingi hetk ärkasin selle peale, et Raul ütles mulle, et ma tegin õige magamiskoha valiku :D
Hommikul siis vaatasin, kuulasin poole kõrvaga "Armastust kolme apelsiini vastu" ja magada sain ehk 2-3 tundi.
Vennale linna järgi ja siis koristama ning ergsat kuju mängima, kuni vanemate lahkumiseni nelja ajal. Siis unne.
Ema pani veto baarimineku otsuse suhtes peale. Pidin neile kainekas olema. Mingi kell siis lendasin unne, kuid enne seda sain pikka ja paluva kõne Mihklilt, kes oli väga pettunud ja muidugi ka natuke purjus, et ma baari ei lähe.
Luban, et järgmine nädalavahetus pole mul vanemaid kodus ja veedan enamuse aja, kui see on võimalik, Karulas :)

Aa, siis kui ma päeval magasin, sain mingi hetk kõne ka Jaanilt, kes kas ma välja ei tahaks minna jms. Baari või Valka või kuhugi. Seletasin olukorda, baari minemise võimalikkusest ning lubatud kõnet tagasi ei saanud.

Täna ma siis luban teha omi kooliasju. Prostitutsiooni ettekannet, Psühho ideede maatriksit, Terve naise anatoomia töölehte, Vene keelt natuke juba tegin ahjaa, väitluse jaoks peab ka materjali otsima.. RT-d vaja teha.
Kui keegi ikka veel ei usu, siis on mul tõesti koolis hullumaja.

Sõidutasin siis hommikul venda bussi peale. Neiud, üritasin teid kätte saada, et Karulast läbi käia, kuid keegi ei võtnud vastu.
Vend tahtis bussi jaoks raha, võtab siis rahakoti ja küsib mu käest, et kes on Timo Tikk. Mul on nii, et mida!?
Näitab siis mulle ID-kaarti, mida ma elus esimest korda näen. Päris kaua läks aega enne kui pildi kokku panin, et kes ta on ja kuidas see minu rahakotti saanud on.
Mõni mees, vist otsib end lolliks.
Laura saab järjekordselt kõhutäie naerda, teemal Timo ja tema kadumine vist... nüüd, aga teemale Timo ja tema ID-kaardi kadumine. :D

Homme, lähen praktika osas kokkuleppima ja seejärel kiirelt Valka bussipeale, et ökosõidule jõuda.

Lauraa ütleb:
kamoon :D sa oled nele. sa teeksid temaga 1:0


Aitäh Laura, et sa mu enesekindlust TAAS tõstsid.

Tänase päeva õppetund.

Sul on hea idee, kuid ideest rääkidest teevad seda maha kolm inimest. Vahepeal hakkad kõhklelma, kahtlema, et kas on ikka nii hea idee, sest nende argumente lausa lendab sinu vastu...
Mis teed?
Ma võin öelda, mis mina tegin. Lasin edasi ja ikkagi rääkisin ning jalutasin püstipäi minema.
Tulemus?
EDU!
Moraal?
Vahepeal võivad su teele sattuda just need üksikud, kes ei taha midagi muuta või uue ideega kaasa minna. Kui ühele ei meeldi, ei tähenda, et teistele ei meeldiks. Ära lase mitte mingil juhul oma enesekindlusel kõikuma lüüa :)

Ahjaa, üks neiu sain siin koolist stippi.
Hurraaa! :)

Ma ei tea, kas mulle hakkab USA pähe, või ongi asjad lihtsalt tõesti nii palju mõtlemises ja tegutsemises kinni...

Pea püsti ja sama julgelt edasi!
Olge tublid!
:)

Pfff, ausalt ma ei tee hetkel üldse seda mida ma oleks kohustatud.
Farmakoloogiast homme tulemas KT ja kui ma ausalt ütlen, siis ma pole konspekti veel tänase päeva jooksul üldse vaadanud.
Ülesannete lahendamist tegin netis, paari tunni pärast jooksis ikka juhe kokku.
Hetkel mega jonn peal, milleks mul seda vaja on?
Parema meelega olen kellegi naine kuskil kodus ja teen süüa ja pesen pesu (pesumasinga muidugi).

Kõik muutub alati mega hetkega.
Nagu minu enda tujudki.
Nii muutuvad ka minu suhtlused inimestega minu ümber, ühel hetkel eelistan ühte, teisel teist.

Eile oli kõik korras, kuid täna.. no ausalt ei ole tahtmist.
Konkurent ja kolleeg otsustas minule mitte rääkida nagu mina temalegi. Alguses tegi päris nalja, kuid raske on olla sõber inimesega, kes praegusel hetkel on su konkurent nr.1 ja, kelle edu just nimelt sulle rõõmu ei teeks, suva oleks kellestki teisest.
Selline tunne on, et näitaks keskmist sõrme ja jalutaks minema.

Naljakas, täna on alles 8. märts ja minu mõtted on juba mai lõpus.
Sinna pole üldse enam pikk aeg.
11 nädalat on aega, et oma elu pea peale keerata.
NII VÄHE!

Viimasel ajal on kõik üldse pea peal.
Mitte ainult paar päeva, vaid juba nädalaid.
Järjekordsed sõnumid, järjekordsetelt inimestelt kellega pole ehk oma aasta aega suheldud.
Järjekordsed julgustused inimestelt, et näed anna nr, võta nr, suhtle!

Kuidagi olen jõudnud ringiga eelmiste suheteni tagasi. Mõistnud mis oli teisiti, miks ma ei suutnud olla koos inimesega, kes oleks olnud ehk ideaalne teistele. Mõelnud kogu aeg, et need häirivad asjad, asjad mis olid puudu oli seotud ka nende endiga ja mina ei suutnud seda aktsepteerida. Nii ehk oligi, siiski olen aru saanud, et mina ise ei olnud avatud inimestele, ma tõukasin neid eemale, iga kord kui öeldi hästi suutsin mina selle negatiivseks pöörata, mul olid silmad kinni, kui nad oleksid pidanud olema lahti. Teinud järeldused, kuna ma olin liiga noor ja kuna ma ei armastanud iseennast.
Eks elu õpetab.
Ja me ise õpime.
Viimased kaks kuud on kuidagi palju neid asju, mis toimub, millest aru saada ja mida teha teisiti.
Mul on hea meel.

Emotsioone, emotsioone, emotsioone...

... sai eile ikka täie raha eest.

Võtsin siis eile end kätte ja vedasin raamatukokku ning seejärel üle pika aja trenni.
Pärast trenni selgus, et neiud juba vapralt kogunevad Laura juures.
Ma vihkan nüüd ametlikult ühistransporti. Üks buss hilineb teine hilineb, oota väljas külma käes 15 minuti jms... ma oleks ammu kohal olnud. Brrr..!
Vesikas ja õlled. Mmm.. Elu! :)
Pärast pooltteist pudelit tegin järeldused, et see asi hakkab pähe.
Enne südaööd liikusime Atti, kus esines Laura sõnutsi Kott Kondoome, ehk siis Koit Toome.
Meie jõudnudki teda ära oodata, läksime edasi treppi.
Vahepeal jäi mainimata, et sai tehtud Atis parajalt happydance'i, ehk alusetult ehk mitte ja tegelikult kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis valedel põhjustel.
Nimelt kukkusid kaks tüdrukut meil kursuselt välja. Mina, aga olen ju riigieelarvevälisel kohal, mis tähendab seda, et loogiliselt võttes peaksin saama nüüd riigieelarvelisele kohale :)
Vahepealsel hetkel sai ka JÄLLE järeldatud, et meil on kõige vingemad kursaõed koos.
Meeleolukas õhtu, igastahes, neiu jõudis poole viie ajal koju ja ei taha mõelda ka, et tal on homme mingi TÄIELIK ulme töö farmakoloogiast.
Kes tahaks?

Rääkimisisu kadus ära.

Taas selline juhtum, et mõtlemisainet on pikaks ajaks.
Mida teeksite teie kui kuhugi kellegagi minnes jalutad paari minuti pealt sihtkohast ära ja seejärel inimene, kellega sa ära jalutad ütleb sulle, et tal oli nii nõme tunne seda teha, sest ta nägi teise inimese nägu,kellega sa varemalt koos olid ja sai sellest aru järgmiselt: Ta lootis midagi. Proovid seletada, et midagi ei saa olla, inimesed head sõbrad. Ei, aetakse vastu, et kindel värk.
Mis selle peale öelda?
Mehed oskavad mehi lugeda ja naised naisi?
Ilmselt küll.

Järgnev juhtum, mulle pihitakse, kurtmine on siinkohal vale sõna, pigem räägitakse sellest, mis mõttemaailmas toimub juba pikemat aega. Inimene saab aru, et ta ei taha enam niiviisi elu jätkata ja üritad kaasa mõelda ja aru saada ning järgmisel hetkel saad aru, et asi on nii, et inimene on oma sarved lõpuks maha jooksnud. Tema räägib, sina analüüsid ja kõik tundub igati loogiline.

Tuli välja ka mille taha end peidetakse, kui ollakse haige, või ei taheta, soovita.

Kokkuvõttes võin öelda,et mul on väga hea meel, et ta mul olemas on!

Mis vahepeal siis toimunud? Nele võitis reisi, nimelt Brüsselisse.
Häid pakkumisi minuga kaasatulemiseks saab teha veel viimaseid päevi. :D
Igatahes, kogu kolmapäev oli nagu välk selgest taevast poliitika ümber.
Algselt valid kodaniku, keda sa tead, mis siis, et antud erakond ehk meeltmööda nii väga pole. Seejärel helistatakse sama erakonna noortekogust, et näed võitsid reisi.
Siis palud endale meelde tuletada, et "Milles ma osalesin?", kuna antud registreerumine oli üle kuue kuu tagasi.

Ma ei taha öelda,et mul veab viimasel ajal. Muidu võib see kaduda, kuid läheb väga hästi. Mina olen muutumas kõige sellega minu ümber.

Mäletate ma rääkisin teile karsklusest... Nojah, nüüd võib seda liigitada väheste koguste joomise alla. Loodan, et sinna see jääbki.

Teisipäeval, sai käidud püssis, nagu neljapäevalgi.
Täna on ladina keele sõnade töö, millest ma midagi ei oska.
Kuid kool on sigavinge, osad loengud muidugi välja arvata, aga arvan, et see on igal pool niiviisi.


Elu on ilus, elu on lill!
:)