No ausalt, kuhu ma sellise õppimiskiirusega jõuan?
Mingi väike protsent konspektidest ja raamatust läbi töötatud ainult.
Mõtlesin päeval, et oh Titanicut olen näinud, et ei viida teleka ees aega, et õpin.
Jajaa, tegin ma jee nii.
Või noh, enne vaatasin Tokyo Drifti ja siis Titanicut poole pealt.
Mõtlesin, et kolin raamatute kõrvale ära, et saaks nagu rohkem õppida ja vähem vaadata.
Ei, mina hakkasin hoopis Titanicu kohta netist juurde lugema.
Pean mainima, et päris põnev oli.
Sai nii mõndagi uut ja huvitavat teada, millest ehk enne aimugi polnud ja filmis ei räägitud.
***
Ja pool tundi hiljem ma ikka loen.
Aeg magama minna, homme tuleb varakult tõusta, et koristada maja.

Kellel millised aastavahetusplaanid?
Mul pole plaane.
Hurraa...

Ma ei jõua enam kodus olla.
Süüdi pole keegi, ei vend, ei ema, ei isa vms..
Lihtsalt mul on nii meeletult igav ja tahaks tegevust.
Õppimiseks no ausalt pole motivatsiooni, kuigi seda peaks tegema (ja kiiremas korras).

Käisin täna korra linnas (Valgas), tundsin siis ka end rohkem kasulikuna kui terve nädala peale kokku.
Nii laisk kui praegusel paaril nädalal pole ma terve oma elu jooksul kokku ka vist olnud.
Jube tunne on, kuid seda kaelast ära ei saa ka kuidagi.
Ja selle asjanduse siin, selle vastiku valge Fujitsu tahaks üldse kuskile kaugele kapi otsa ära peita, et ma siin netis ei istuks päevad läbi.
Kuid mina vabandan tema kasulikkust sellega,et on hea kiire konspekte teemadest teha.
Olen ma jee teinud midagi, 3 lehekülge heal juhul. Ja eksamini on jäänud vähem kui kuu.
Kui täpne olla siis KÕIGEST 28 päeva + mõned tunnid siia sinna.

Üks hetkelemmik.
Originaalesitaja Journey.

Teine hetkelemmik.
Originaalesitaja andmed puudulikud, kuid laulul on pikk ajalugu. :)

Kinnud :)

Sellised nad said siis. Omanik on nendega väga rahul :)

Ma olen täna terve päev ainult mõelnud ja mingisugustele järeldustele jõudnud.
Loen lampi Buduaari ja hakkan mõtlema, seejärel tuleb telekast mingist filmist mõtlema panevaid lauseid.
Nii palju on vaja teha, kuid eksam on ukse ees.
Sain oma kindad valmis, kui ma need ema käest uuesti kätte saan teen pilti ja panen üles :)
Nunnud said.
Tõestasin endale, et on võimalik väga lühikese ajaga see oli kokkuvõttes siis mingi ehk 5 tundi - kududa üks kinnas.
Eilne päev algas sellega, et sain kell 9 !!! hommikul jõulutervitustega sõnumi.
Kaks hommikut käis ka päkapikk.
Naljakas oli.
Vend mängis jõuluvana, kõige vingem oli kuulata pärast kommentaare vaatlustulemustest väikestelt sugulastelt.
Päeva hetkedeks olid minul peamiselt ema kinkide avamine.
Ta oli väga õnnelik kui nägi, et ehtekarbis on see kaelakett, mille mitte äraostmist ta tohutult oli kahetsenud.
Hea seegi.
Aga miks on nii, et kui midagi head üritad kõigest hingest, siis see hästi välja ei kuku?
Vennale kingitud rariteetsed antikvariaadist pärit Miki Hiirte peale mainis ta seda, et osad on meil olemas ilma kaanteta ja et ma oleks võinud hilisemaid hankida. Poogen, et ma tegin korraliku inventuuri tema "kollektsioonis" ja kirjutasin pm 20 aasta nrid üles, mis on ja mis ei ole olemas.
Aitäh sulle ka vennas.
Täna küsisin isa käest, et kuidas talle kink meeldis, mille peale ta vastas - meil on see olemas.. KUS!?
Olen pettunud, peamine asi jõulude või üldse millegi teisele tegemises on andmisrõõm, aga kui sealt midagi tagasi ei saa, siis milleks üritada?

Kerli jäi ööseks, rääkisime õhtul päris kaua. Minu jaoks on ta äärmiselt tugev isiksus. Leidsime, et meil on osa jooni ka sarnased.
Kertu, aga seevastu kohale ei ilmunudki, mis tähendas, et Kerlil jäi kingitus saamata.

Õues on nii ilus.
Jäide on tekitanud lumele paksu kõva kooriku, tegelikult sellest ei saa arugi, kui ise ei katsu.
Kuid lumevaip ise, kasutaks seda sõna, sest see ongi kõige illustreerivam, on täpselt nagu kõvaks vahuks klopitud munavalge, säilitab oma kuju ja oleks nagu maha kallatud ning seejärel laialivalgunud.
ILUS.

Miks ühe inimese unelm või ideaal võib olla teise inimese jaoks tõeline õudusunenägu?
Sest nad ei tea tõde.

Hakkab jälle pihta.
Ma olin juba jõudnud ära unustada miks ma vihkan kooslust vend pole kaua kodus olnud + vanemad kodus toimetamas.
Mind ajab lihtsalt vihale kui uhked nad tema üle on.
Isa rääkis praegu toas 5 minutit vennaga juttu tema hinnetest ja tulemustest.
Kas ta tegi kunagi seda minuga?
EI, never.
Jah, ma tean, ma tunnistan - mulle on tõepoolest oluline isa tähelepanu ja toetus, sest ta on mulle üks olulisimaid inimesi.
Ikka saan kogu aeg vastu päid ja jalgu.
Miks sa nii loll oled!?
Päevas kuulen seda oma 10 korda kindlasti.
Kõik on hea kui venda pole.
Pole vähemalt tähelepanu temal.
Väikesele õele pühendatava isa tähelepanuga olen harjunud. Ta on ju mu lil´sis.
Millegi pärast hakkan mõtlema, et kui ma tõepoolest olengi nii loll, siis kuidas mu ümber on koolis inimesi kellega ma hästi läbi saan?
argh.
ja jälle olen pisarais.
VIHKAN SEDA!
Hetkel mõtlen, et kuidas ma saan terve vaheaja hakkama kodus.
Pidev mõnitus teemal kui loll ma olen, nagu ikka.
Venna ärapanemised mulle, kallis ema, mulle teeb haiget ka see kui sa naerad nende üle kui need minu rumaluse teemal või ma ei tea mille teemal on.
HAIGET TEEB!

Ühtäkki kadus kõik kogunenud hea ära.

Ma tahan kodust ära.
JÄLLE.

Kindad edenevad.
Peavadki, viimane aeg juba. Olen kolm korda üles harutanud ja uuesti teinud.
Sain siis enam-vähem midagi sellist nagu olin tahtnud, kui hästi läheb saab lipsukesi külge panna.
:)
Pöial on ka veel puudu. Aga kinnas tuli ebardlik.
Teine tuleb siis sama ebardlik teha.
Üks soovitus neile, kes mõtlevad, et võiks ka kuduma hakata - ÄRGE HAKAKE!
Tervest päevast kudumisest on teil käed pärast VÄGA valusad.
Vähemalt minul on.
Jube.
ahjaa, lamatised ilmselt ka tagumiku peal istumisest, mida sa muud ikka kudumise ajal teed, kui istud.
Kirjutan seda ja kõlan nagu vanaema, ega see väga vale polegi.
Villased sokid on jalas ja hetkel on ka kiiktool 2 ja poole meetri kaugusel.
Prillid on puudu ja krunn peast.
Nüüd tekkis teistsugune tunne..
Vanatüdruku tunne, naer.
:D

Igatahes Aime tuleb mulle homme külla. Ilmselt tegelen homme korralikult ka viisaga.
Kui kõik hästi läheb järgmine aasta siis olen õnnelik.
Hetkel, aga üritan endale antud lubadusi täita ja mitte alla anda.
Nagu näiteks lubadus kududa emale kindad - jõuludeks.
Vean teisi, kellele olen lubanud alt - vähemalt selline tunne jääb.

Ma siis lendan tagasi kuduma.
Teine ka vaja reede õhtuks valmis saada.
Olge tublid,
Teie Vanaema! :)

Praegu vaatasin, et postitusi on olnud 550. Mida kuradit ma nii palju kirjutanud olen?
Igatahes, siit ma siis jätkan kirjutamist.
Läksin siis Alo kutse peale välja.
Jõid seal kõik kaks Hassi, Alo, Ranno ja Lehte.
Väljas oli neil "külmas" umbes täpselt viis LV-d 8-st järel.
10 minutit olin ja tuli välja, et mu "lemmikpoiss", Alo küll nimetas jutumärkideta, kuid siiski, on palavikus ja tahab ära koju minna.
Paluti siis mind, et kas ma oleksin nii hea ja viiksin ta ära Mõnistesse.
Tahtsin pappi ka, kuna pole minu bensiin, et võiksin niisama viia ja pole õrna aimugi mis priisõitude peale paps ütleks.
Enivei, lahke onu ja lahke sõber andsid raha ja sõit võis alata.
Ta oli kaine ja mina olin vaikne.
Kutt on haiget teinud, kuid selle surusin maha ja üritasin normaalne olla ja mitte meelde tuletada.
Küsisime viisakalt siis kuidas läheb ja kes millega tegeleb.
See oli ausalt väga kummaline kokkuvõtteks, ta oli tore (Tema ja tore!?). Mõned seisukohad tema lausetes avaldasid mulle muljet(tekkis mõte isegi, et äkki on mees muutunud - haha, mehed ei muutu ).
Muigas mõne mu lause peale ja autost väljudes ütles, et püüab järgmine kord jutukam olla.
Nagu mis tal sellest järgmisest korrast?
Whataa?
Ta on nii kuradima kena, aga nii kuradima tropp ning oskab alati siis välja ilmuda kui teda vaja pole.
Algses asukohas tagasi ning seal hakkas järgmine kamm härra Suleviga.
Pani kätt ümber ja kätt jalgade peale ja üritas mu jalgu enda jalgade peale tõsta ja ma ei tea mida kõike veel.
Ma tegelikult tean, et kui ta mulle helistab siis tähendab see seda, et ta on maal ja võib lollusi teha.
Seekord tuli välja, et mees on naisest lahku läinud. (Ma ei usu seda siiamaani, nii igaks juhuks.)
Igasugused kommentaarid ja ma ei tea mis kõik veel.
Ma olen sellega harjunud kuid mingis tema purjusastmes lihtsalt viskab üle.
Ühel hetkel teeb mees teatavaks, et tahab mind kallistada. Tühja koha pealt.
Okei, ma olen hetkel vihale aetud sellest esimesest teemast kuid... see mida ta üritas oli mingisugune lähedusetunne millest ma olen kaua puudust tundnud.
Mulle meeldib temaga hästi läbi saada, kuid alati on mul selline tunne, et ta rikub kõik hea ära.
Leppisime kokku, et teeme ühe ATV safari vaheaja jooksul.
Eks näis mis mu paps selle nalja peale ütleb. Temal õnneks ka paps vaja ära rääkida.
Ühel momendil sai villand ja mõtlesin, et lähen koju.
Alo oli enne seda kuhugi ära kadunud. Nii, et sain ilma skandaalita minema minna. Poisid arvasid, et ta läks jälle kuhugi autoga sõitma.
Autode juurde jõudes selgus, et BMW ilutses omal kohal, mõtlesin, et teatan ka neile, et nad muretsema ei peaks vms. Kangelane ise istus vanal kohal.
2 sekundit hiljem uuesti auto poole kõndides jookseb kutt järgi, võtab ümbert kinni ja hakkab mind tagasi tirima.
Suutsin ta ära rääkida, tahtis et jääksin veel 5-ks, 10-ks, 15-ks jne minutiks. Kallistas mind ja ütles, et helistab homme.
Ma ilmselt kirjutasin selle siia, et ma suudaks midagi välja lugeda inimestest, kellest ma kunagi midagi välja ei oska lugeda.
Kuid pigem mõtlen nüüd seda, et kas Alo arvab tõesti, et ma olen tal mingi järgmine mängukann nende paljude seast, kes tal Kätlini ajal on olnud ?

Paar päeva on tühja pandud siis niisama.
Eile ärkasin mingi 10 vist ja passisin pool päeva, üritasin kindaid kududa, millest jälle midagi välja ei tulnud. Lõpuks otsisin vanad käsitöö tunni vihikud välja. Endal ei olnud meeleski, et ma nii tubli olen kunagi olnud ja nii ilusid asju teinud. Oeh. Kõige ägedam oli avastada, et mul on vihikus täpselt selline kavand nagu ma tahan emale kindaid teha. Tuleb välja, et mu maitse polegi nii väga muutunud mingi 3-4 aastaga.
Täna sain siis kätte Lana Vallo meikimise DVD, tahtsin minna kursusele siis jaanuari alguses, aga kahjuks on see juba täis ja märtsikuust läheb veelveel kallimaks. Mõtlesin, et tellin parem DVD - targemaks saab ikka.
Vaatasin selle siis hommikul poole peale ja läksin isa linna ära viskama.
Leidsin autost mingi Wõro grillimislaulude plaadi, käisin poes ostsin uue Buduaari - ma ei tea mis värk selle ajakirjaga on, kuid mul on mingi tung seda osta pidevalt. Poest tulles plaat peale, kuna seal oli vanu klassikuid "Minu hobune" ja "Laul pistodast" jms, volüüüm kõvemaks ja kaasa üürgama.
Mis värk vanematel on, kui nad teavad, et sa sõidad koju ja ise keelavad või õigemini taunivad minu rääkimist autoroolis, siis nad helistavad just siis kui nad ise ka ilmselt teavad, et sa sõidad. Pisike peatus naabri juures, koer autosse ( kes teeb pahandust ja paneb kodust omavoliliselt plehku ) ja sõit võib edasi minna.
Alo helistas ka veel üle, et ta on maal ja võiks õhtul kuskile jooma minna. Pean kahjuks või õnneks tõdema, et see on kiusatus, täielik kiusatus, kuid ma ei soovi minna temaga jooma. Ei soovi juua.
Kerli mainis, et videod pulmast pidid olema väga naljakad, sest inimesed olid ikka täitsa joobes olnud.
Mul tekib tegelikult üks küsimus. Miks üks poiss, kes käib 9.klassis näeb täielik kompu välja, on hästi tagasihoidlik, tegeleb räigelt spordiga kuid on nii kuradima noor.
Võtaks ta jalapealt. Miinuseks on see, et poisil pole mitte mingit tantsimisoskust, mille teiseks küljeks on see, et tal on vist väga suva sellest.

Pulmast siis.
Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis mul oli alguses ikka tõsiselt sitt tuju seal. Onutütred ja onupoja tüdruk kõik kohal ja eluekenad ja kõik veel ja minul oli väga nõme tunne kuidagi. Kerli küll ütles, et ma näen kena välja, aga ei tundnud end üldse normaalselt seal. Niisiis minu kaitsereaktsioon, nagu alati on olla ülbik ülimalt tõsise näoga.
See selleks.
Perekonnaseisuametis, olle saalis ning kui "pruutpaar" kõndima hakkas ning onu mul isale otsa vaatas oli mõlemal tohutu irve näol. Seletaks seda siis, isa naeris on välja, et too nii vanas eas abiellub ning ilmselt ei olnud see ka onu enda plaan.
Vinge oli täheldada, et neljal neiul/naisel olid Pireti tehtud kleidid seljas. Veel vingem on tema käekirja ära tunda :D
Hea meel, sest ta oskab superhästi õmmelda! :)
Pärast pildistamist lennati autodesse, ma siis läksin Kertu ja Ranno autosse, kuna meie auto oli tegelikult tiba ülerahvastatud. Sõideti Roosisaarele, seal neiupõlvenime ära viskamine ja pildistamine vallaliste inimestega. Seejärel tiirutati ja tehti nalja, Kosel tiirutati ringristmikul nii oma kolm tiiru, autosid oli 13 ringis vms. Siis mindi noorpaari koju, kus avati šhampused ning söödi piparkooke ja šokolaadikomme. Selleks ajaks oli kõigil ikka meeletult külm ning seejärel sõideti lõpuks peopaika.
Naistele/neidudele pandi algselt ülesandeks valada meeste pitsid täis.
Kolm ringi seda tehtud said hakata mehed valama.
Nagu pulmades ikka kombeks jagati ülesandeid... sain ka ühe..
Arvate ehk ära?
Ma räägin vahepeal teistest ka, Sander sai kaineka ülesande, Emps pidi sama piltniku oma, aga kuna oli üks ametnik piltnik, siis ta jäi sellest kahjuks ilma, Kädi sai lilleneiu oma ja paps sai tengelpung' a oma - tema pidi siis kogu peo kinni maksma. (Ma loodan, et see oli ikka nali :D )
Ahjaa, mina siis ka veel eks..
Mina olin siis Lõbus Tüdruk ja olingi lõbus tüdruk, ülesandeks oli inimesi tantsima saada ja endaga tantsima kutsuda kui tantsuplats bändi ajal tühi peaks olema. Ja sorry, ma ei olnud Lõbutüdruk nagu paljud mind tol õhtul kutsusid.
Kuid pidu oli vinge.
Alguses sai siis šhampat lastud korralikult, siis peo alguses veini, peo lõpu poole viin mahlaga segamini.
Kerliga toimus vennastumine, mul on hea meel tegelikult, et see juhtus, sest ta on ka väga oluline inimene mu jaoks, kuigi ta võib nõmedalt vahepeal käituda.
Kertule tegin teene ja kutsusin Ranno tantsima, põhiline minu ülesande juures oli see, et mulle ei tohtinud "ei" öelda :D
Täitsin enda ülesanndet nii hästi, et mul olid villid varvaste all lõpuks.
Peolt jõudsime nelja ajal koju.
Tunnistan, ma pole vanemate juuresolekul veel nii täis olnud. Õnneks keegi ei öelnud midagi.

Eile tegin eksamiks õppimise mingisuguse plaani ära, mida ma veel täna täita pole jõudnud.
Olen üritanud kududa kinnast. Mis mul üldse hetkel välja ei tule.
Hea meel, et venda kodus pole.

Aga ok, põhiline ennekõike.
Nautige vaheaega, kes saavad :D

Kõik on kõige paremas korras :)
Kodus on imelik olla.
Õe lasteaia jõulupeol pidi pisar peaaegu silmanurka tulema, sest ma olin teda nii igatsenud ja kui ta nägi, et ma saalis olin ja mina talle lehvitasin ja tema mulle vastu lehvitas. Oeh :)
Sai autoga sõidetud eile rohkem kui rubla eest.
Täna siis pulma.
Kleiti kohe triikima ja pessu ja siis endale nägu pähe tegema, sest õde ütles, et sul pole nägu, et see on ka veel puudu :D

Mina seda uskuda ei suuda, et JUBA ongi tervelt pool aastat koolist käidud.
Ning homme on viimane päev ja saab minna kaua oodatud vaheajale.
See nädal on olnud kreisi, kuid mina olen ikka olnud piisavalt laisk, et sellega kaasa minna.
Täna vaikselt imbus suurem osa jõulurahust ka minu sisse...
Viisime täna õppejõududele (muidugi meie kõige lemmikumatele) mandariine, piparkooke ja komme sussi sisse. Panime väikese kaardi ka juurde, et lemmikud teaks, kes päkapikkudeks on.
Pärast seda organiseerimist, organiseerisime end Lastekliinikusse või haiglasse, kus meisterdasime päkapikke, sõime piparkooke, kuulasime jõululaule ja mängisime väikestega, kes on praegusel ajal haiglas. Kuna me olime jõudnud kokkuleppele, et igaüks annetab nii palju kui ta ise õigeks peab vajalikke tarvikute hankimiseks, siis tuli välja, et meil on väga helde südamega inimesi, sest asju saime rohkem kui raha eest vaja ning ülejäänud annetasime Lastefondi.
Seejärel läksin Indigolaste konterdile. Parim asi üle pika aja. Ausalt.
Soovin, et nad juba uue plaadi välja annaks, sest neil on nii palju häid uusi lugusid.
Ühe sõnum meeldis mulle väga, kuid kahjuks kuna see oli uus laul, siis mulle ei jäänud see meelde :S
Johannes oli siis trummide taga ja ei paistnudki nii enesekindel ja nn ilus kui telekaekraanilt.
Praegusel hetkel siis põhimõtteliselt pakin asju, et isa saaks homme nad korterist ära vedada, vaid selleks, et mina saaks paar nädalat rahus maal olla ja õppida. Seda esimest ei toimu kindlasti, mistõttu on ka teine tegevus häiritud.
26 jaanuar tuleks võrrelda surmaotsusega.
Kui juba RT tööd on selline ajusurm, minu jaoks vähemalt, siis mis saab olla paremat anatoomiast ja füsioloogiast?
Imetlen Mérri, kes on suutnud selle tiheda nädala jooksul blogida ka veel.
Mina olen ainult maganud.
Homme on ökoloogia. Ausalt ma alles jõudsin koju ja ma pole midagi õppinud. Ilmselt loen hommikul ainult loengumaterjali veel korra üle, sest essee jaoks korra juba lugesin.
Ma suutsin oma vanaema sünnipäeva ära unustada. Õnneks tuli viimasel hetkel meelde.
Laupäeval siis pulma. Proovisin hommikul kleiti millega ma minema peaks, kuna mul oli tiba probleeme luku ära rääkimisega, et ta end kinni pitsitaks. Nüüd ta võttis isegi vedu :)
Sus tegi mu päeva lõpu ka heaks. Avastasin, et ta on mu blogi üles leidnud, leidsin nüüd tema oma ka, või õigemini tema kolm blogi. Millest viimane meeldis mulle väga, see mis räägib omadest inimestest. Kahjuks ma inimesi eriti ei tunne kellest seal kirjutatud on, kuid hea on tõdeda, et neil on olemas selline sõbranna nagu Susanna, kes neile endile ka nende häid külgi näitab.
Kuna mul on originaal lause meelest läinud, siis üritan midagi tuletada.
"Kui ma saaksin anda midagi erilist, siis annaksin sulle võimaluse näha kui eriline sa oled!"

TEATE MIS!?
Nele suutis peaaegu kõik pesu ära pesta JA SIIS läks pesumasin katki! :D

Kudusin kinda ära.
Seda kõike koori ajal põhimõtteliselt.
Pean ilmselt välja mõtlema, et mis ma emale jõuludeks kingin või õigemini selle, et kas ma koon talle kindad või ei või õigemini asi on selles, et kas ma jõuan nad ära kududa.
Järgmist nädalat olen pidevalt mõelnud kui hullumaja.
Täna ma nii ei mõtle.
Tuleb lihtsalt tegukas nädal.

Hakkad paratamatult jälle elu üle järele mõtleme ja enda tegevuse ja kõige üle, kui keegi silmapaistev ja noor surma saab, tema puhul ongi õigem öelda, inglite juurde läheb. Eelmisel pühapäeval suri ära Kreutzwaldis 11.klassis käiv noor poiss. Keda mul oli au tunda. Pole veel kunagi teadnud ühtegi poissi, kes oleks nii armastanud tantsida ja kes oli nii tegutsemistahteline, abivalmis ja rõõmsameelne. Ausalt, iga kord kui ma teda kooli peal nägin naeratas ta mulle, lehvitas või hõiskas "Tsau!".
JA nüüd teda lihtsalt ei ole enam. KÜlmavärinad tulevad peale kui kuuled kui teised räägivad, mis koolis siis toimus esmaspäeval toimus, või üleüldse sel nädalal.
Vaatasin ennist temast loodud mälestusvideoid. Jäin mõtlema küll tiba enesekeskse mõtte peale, mida teeksid minu sõbrad või kuidas nemad mind mälestaksid, kui minuga midagi juhtuks?
Mõne asja sain selgemaks mõeldud, ei saa end tagasi hoida olemas see kes sa oled ja tegemast seda mida tahad.
Koolis ma panen viimasel ajal väga segast kogu aeg, pidevalt mõeldes, kas see on normaalne või eetiline. Kuid me kõik koos naerame ja meil on lõbus ja nalja saab nabani, ausalt.
Nii kaugel on tulevik, kuid lähedal on olevik.
Miks me üritame mõelda sellest kaugest pidevalt esimesena? Mina mõtlen, ma tunnistan.
Kui me saaksime nii palju ära teha, et muuta seda lähedal olevat.
Seda, kes me oleme praegu, mitte kunagi hiljem. Kõik asjad lükatakse homsesse, viimasele minutile. Mõeldakse, kes ma olen homme, mitte, kes ma olen täna.

Elu on kummaline.

Nüüd kus ma olen lugenud umbes poole ühest naiste käitumise kohta käivast raamatust, kus öeldakse, et nad ei saa mehi sellepärast, et neil on kindel ideaalne tüüp ja mina võtsin nõuks sellest lahti saada, selle nn "tüübi" austamisest, siis ilmub välja üks täielikult Maroon 5 laulja moodi väljanägev poiss.
Ja mina ei suutnud jälle kuidagi ära olla, ilmselt peamiselt sellepärast, et Joss oli mulle kunagi ja eelmisel õhtul ka istutanud pähe mõtte, et too kutt on ka vallaline ja mina ka. Ja kuna mina ju nad Kärdiga kokku semmisin, siis Joss üritab järjekordselt seda ka mulle teha. Ma ei eita, ma ole tänulik talle, et ta seda üritab ja, et see talle korda läheb! :)

Aga ma vist lähengi nüüd.
Ahjaa, terve nädalavahetuse pesupäev võib nüüd alata. Testin pesumasinat siis :)

Praegusel hetkel oleks täielik kvaliteetaeg maal olla ja aknast välja vaadata.
Linnas on see ka ilus, kuid mitte nii.
Täna on suhteliselt tühi päev olnud, kuigi kell on pool 8 juba.
Mõnus ilm on väljas, ilmselt ainult aknast vaadatuna, kuid siiski.
LUMI!
:)
Õppinud peamiselt ja laiselnud.
Nüüd lähen ilmselt lugema, kuna luban endale vaikselt juba pikemat aega, et tuleb koolile pühenduda ja muudele asjadele, mitte istuda netis ( nagu ma tegelikult kogu aeg teen ).

Pesumasiiiiina saan homme! Oh Joy!

Laupäevast siis..
Panin põhimõtteliselt terve päeva tühja.
Õhtupoole vaatasin ära uuesti filmi "Easy A".
Ballile ei läinudki kuna Anti andis teada sellest, et tema pohmelliaste on liiga suur selleks, et ballil vastu pidada ja minuga kas või ühe pirueti teha... Selle peale ütlen - Mehed.
Mõni hetk pärast Martini teadaannet kogunemiskohast ja Steveni väga purjus kõnelusest hakkasin ka peole sättima.
Kohale jõudsin siis mingi kell, pool tundi hiljem vist kui pidi, kuid see ei olnud eriline probleem, sest peamine rahvas ei olnud veel jõudnud.
See on nii sürr, kui ebaviisakad võivad inimesed olla. Täiesti konkreetselt ei öelda tere ka inimestele, kes on su sõprade sõbrad, sinu kutti sõber nooo kamoooon. Ükskõik kui viisakas võib teine inimene olla, mis planeedilt me oleme? Lapsikuse?
Igatahes, mina otsustasin, et mina jooma ei hakka, kuna hommikul tuleb pikkpikk sõit Tlna.
Nii kahjuks ei läinud, kuna põhirahvas ei jõudnud nii kiiresti kui vaja kohale, lunis Priit mind, et me jooma hakkaks - tal oli liitrine valge.
Ma siis aitasin teda.
Ühel hetkel tulid ka teised ja pidu läks lahti, sest armukesi tuli palju :D
Põhitiim oli siis Priit, Katrina ja mina, vahel käis ka Steff läbi.
Mingi hetk tuli otsus peole ära minna.
Mulle meeldis see laupäev eriti just sellepärast, et nii lühikesed maad tuli läbi käia. Pöörad ristmikule ja kõnnid mingi paarkümmend maja otse. How great is that?
Rahvast oli alguses väga vähe - mõtlesin, et mida kuradit ma siia tegema tulin, kuid ühel hetkel oli maja rahvast täis.
Sai siis pidu pandud ka Alice'ga, kes ei võta pidutsemist just kergelt.
Tuttavaks sain ka Magnusega, kes käis see suvi esimest suve SW-ga, naljakas oli see, et esimest korda KLUBIS küsib täiesti tundmatu kutt minult täiesti huvitavaid küsimusi. Minu õnneks või tema kahjuks pidi ta korraks ära kaduma ning hiljem kui teda nägin oli ta leidnud kellegi uue.
Ühel hetkel tulid ka Pätris ning Lauri peole. Viimast oli hea näha üle väga pika aja. Nägi üha rohkem Sandri moodi välja, seda oli kurb kuid samas hea tõdeda.
Sander ise veeti mingi hetk oma naise poolt koju, kuna ta hakkas juba põrandakaunistuseks muutuma.
Päris mitmed tantsud hiljem leidsin end jälle tantsimast Alice'ga ja järgmiselt momendil tõdesime Priiduga, et kõik meie omad on ära läinud. Olime õnnelikud selle üle, et me olime need kõige tublimad.
Paarsada meetrit hiljem läksid meie teed lahku ning pool minutit ja üks kõne hiljem vahetasin oma suuna sarnaselt Priiduga.
Kuna Pätris kinnitas mulle, et poisid on ka veel üleval ja kuna ma neid pikal ajal näinud ei olnud ja lubasin nii või naa varem või hiljem külla tulla, siis otsustasin, et unetunde tuleb nii või naa piisavalt (3 või 4 :D ),et on õige hetk teise linna otsa minna neid külastama. Mõeldud tehtud.
Nii palju siis kuttide ülevalolekust, mõlemad olid voodis, täis nagu tarakanid ja üritasid magama jääda.
Järjekordne õhtu, mis järjekordselt suunab mind ühe teise valiku poole ka.
Massaaž.
Jõudsin kell 6 koju. Magama ja kell 9 umbes üles.
Minu õnneks oli ema sisse maganud ja meie tripp leidis mõned tunnid hiljem aset.
Ausalt, shoppamise koha pealt pole ma veel kunagi nii otsekohene olnud.
Kiirelt kõik mis nimekirjas on ja sugulaste poole minema ära.
Praegusel hetkel küll taas Tartus, kuid meelsamini leiaks end isegi ei tea kus.
Pole tuju õppimiseks.
Ahjaa, tänane öine vahejuhtum paneb mind järjekordselt kahtlema mu une kvaliteedis.
Hommikul mäletasin, et ema ütles mulle öösel, et kell on kolm ja et ta tõuseb kell 7.
Minu küsimuse peale, miks ta seda tegi, tuli välja, et tema mäletab seda hoopis teisiti. Ma olevat voodiserval istunud ja küsinud tema käest, et kas me Paneme kõik asjad kokku...
Taolisi juhtumeid ei ole vähe olnud, kuid päris paljud neist olid pikka aega tagasi.
Ma ei imesta, et ma oma öisest käitumisest midagi ei tea, kuna mu kõrval ei maga kedagi,kes selle peale üles ärkaks või seda mulle hommikul räägiks.
Üks ekstreemne näide oleks kella seina pealt maha löömine (minu lemmikkella, kelle tiksumiseta on imelikult vaikne) ja patareide seest välja kookimine.
Eelnevast ei ole mul mitte mingit mälestust, kuid teised rääkisid minu küsimuse peale, et mis mu kell laua pealt teeb ilma patareideta sellist lugu.

Oi jopt.
Taha veel A Le Coqi music boxi ja lõpetad ma ei tea kus.
Eile pärast kooli siis istusime Meeri juures ja sain kutse õhtusele istumisele, mingi hetk käisime siis Meeriga linnas, ostsime õlled.
Kella 9 paiku olin samal aadressil tagasi.
Toredad olid kõik koos :)
Mingi hetk käisime Erki ja Meelise ning Meeriga Laura juures piibu järel.
Mingi hetk tulid Laura ja Anti ka meie juurde.
Sealt hakkas rummikoksi jant pihta.
Siis otsustasime, et läheks kuhugi.. vanainimeste mäluke selline nagu ta on, igatahes läksime vist klubini välja, aga sees me ei käinud.
Enne käisime Mökus siidrit ostmas, jalutasime klaasidega välja, üks peaks siis Laura juures kodus hetkel olema.
Ahjaa, seitsmendas taevas ka muidugi.
Kes mu poistetüübi postituse pilte kunagi nägi, siis nägin ühte neist eile Mökus.
Rääkisime natuke Sessionist (EYP-muidugi, 10.session Puurmani).
TA on nii kuradi kena.
Ma sulasin ja mul olid ilmselgelt suunurgad kõrvuni.
Läksime mingi hetk siis Laura juurde.
Ülejäänust vaikib ajalugu.
Mingi kell sain koju, ei mäleta.

Ahjaa, Antiga leppisime kokku, et läheme Treffneri ballile, et oleme peo kuumim paar.
Eks näha ole, mis õhtu toob.
Naer.
:D

nii nii.
Tahtsin tegelikult sellest rääkida, et Tartu ei ole nii suur linn kui ma alguses arvasin, või noh, ega ma ei arvanud, et ta mingi väikelinn on.
Igatahes hakkavad tekkima tuttavad näod bussi peal ja peatustes.
Tead kuhu üks või teine inimene läheb, mis tal seljas on ja tead milline ta välja näeb.
Tead, et sellel sinise triibulise kuttil on mustad raamiga prillid, ketsid kollase paelaga ja habemetüügas.
Tead, et see kõhnake naine siniste triipudega juustes, siniste saabastega, sinise mantli ja sinise kotiga - ühesõnaga täielik Avatari tegelane.
Siis näed bussi peale kui ebaviisakad võivad osad inimesed olla, üksteise suhtes. Üks ei lase istuma, teine istub oma suva järgi teise inimese asjade peale, kes on need pingi peale pannud.

Kolmapäeval käisin Kadri sünnipäeva tähistamas.
Ühikas, kohal olid Kadri, Mina, Agnes, Kadi, Maarja, Helen, Kätlin.
Niisiis jõime rummi (jah, mina ka) ja mängisime Bailat.
Mingi hetk läksime CT-sse, kus oli nagu tõsiselt igav tegelikult, sest rahvast ei olnud ja meil oli tunne, et oleme liiga kained.
Üks hetk komistasime vist mingite soome kuttide otsa, kellest üks oli väga kena, Kaj Pronko moodi, kui ma ausalt ütlen.
Saatusin jälle ekstaasi soome keelest ja nemad sellest, et mingi suvaline tüdruk oskab seda rääkida.
Mingi kell läksime ära, täpsustavalt öeldes umbes tund hiljem.
Annuga leidsime mingi hetk, et meil on palju ühist, osade inimeste mittesallimise alal.
Seda oli hea teada ja tõdeda.
Kätu tuli minu juurde ööseks.
Hommikul lendasin infotundi, mida teoreetiliselt ei toimunudki.
Kätlin oli põhimõtteliselt õhtuni minu juures.
Seejärel tuli Priit mulle järgi ja läksime Méri ja Laura ning Kareni järgi.
Ostsime vahepeal tubakat, glögi ja olime muidu toredad.
Seejärel istusime minu juures ja peksime lihtsalt vigast.
Mõnus oli.
Kõik oli täpselt nii nagu enne ja sel momendil ma tõdesin, et ma olen oma stressist või masendusest või madalseisust või mis iganes see ka oli/ on üle saamas.
See nädalavahetus jään linna (esimest korda vist kooli jooksul) ja pühapäeval emaga ja Mériga Tlna.
Täna on õhtused plaanid veel tumedad.
Hetkel istun Méri juures, umbe väss on olla, või õigemini tujutu.

Mulle meeldib inimesi vaadata.
Äge kuidas inimene lihtsalt teeb seda mida tahab ja ei mõtle.
Meeldib näiteks kuidas Suss mööda tuba/korterit ringi jalutab ja laulab suvalt kaasa.
Ma tean, et mina mõtleks enne sada korda, kas ma laulan mööda või ei.
Kuidas Méri näeb asju teisiti, ütleb nunnu ja on tema ise.

Homme on Sin City.
Täna vallaliste pidu.
Nelel on vaja õppida.


All was well.