Hakkab jälle pihta.
Ma olin juba jõudnud ära unustada miks ma vihkan kooslust vend pole kaua kodus olnud + vanemad kodus toimetamas.
Mind ajab lihtsalt vihale kui uhked nad tema üle on.
Isa rääkis praegu toas 5 minutit vennaga juttu tema hinnetest ja tulemustest.
Kas ta tegi kunagi seda minuga?
EI, never.
Jah, ma tean, ma tunnistan - mulle on tõepoolest oluline isa tähelepanu ja toetus, sest ta on mulle üks olulisimaid inimesi.
Ikka saan kogu aeg vastu päid ja jalgu.
Miks sa nii loll oled!?
Päevas kuulen seda oma 10 korda kindlasti.
Kõik on hea kui venda pole.
Pole vähemalt tähelepanu temal.
Väikesele õele pühendatava isa tähelepanuga olen harjunud. Ta on ju mu lil´sis.
Millegi pärast hakkan mõtlema, et kui ma tõepoolest olengi nii loll, siis kuidas mu ümber on koolis inimesi kellega ma hästi läbi saan?
argh.
ja jälle olen pisarais.
VIHKAN SEDA!
Hetkel mõtlen, et kuidas ma saan terve vaheaja hakkama kodus.
Pidev mõnitus teemal kui loll ma olen, nagu ikka.
Venna ärapanemised mulle, kallis ema, mulle teeb haiget ka see kui sa naerad nende üle kui need minu rumaluse teemal või ma ei tea mille teemal on.
HAIGET TEEB!

Ühtäkki kadus kõik kogunenud hea ära.

Ma tahan kodust ära.
JÄLLE.