Kudusin kinda ära.
Seda kõike koori ajal põhimõtteliselt.
Pean ilmselt välja mõtlema, et mis ma emale jõuludeks kingin või õigemini selle, et kas ma koon talle kindad või ei või õigemini asi on selles, et kas ma jõuan nad ära kududa.
Järgmist nädalat olen pidevalt mõelnud kui hullumaja.
Täna ma nii ei mõtle.
Tuleb lihtsalt tegukas nädal.

Hakkad paratamatult jälle elu üle järele mõtleme ja enda tegevuse ja kõige üle, kui keegi silmapaistev ja noor surma saab, tema puhul ongi õigem öelda, inglite juurde läheb. Eelmisel pühapäeval suri ära Kreutzwaldis 11.klassis käiv noor poiss. Keda mul oli au tunda. Pole veel kunagi teadnud ühtegi poissi, kes oleks nii armastanud tantsida ja kes oli nii tegutsemistahteline, abivalmis ja rõõmsameelne. Ausalt, iga kord kui ma teda kooli peal nägin naeratas ta mulle, lehvitas või hõiskas "Tsau!".
JA nüüd teda lihtsalt ei ole enam. KÜlmavärinad tulevad peale kui kuuled kui teised räägivad, mis koolis siis toimus esmaspäeval toimus, või üleüldse sel nädalal.
Vaatasin ennist temast loodud mälestusvideoid. Jäin mõtlema küll tiba enesekeskse mõtte peale, mida teeksid minu sõbrad või kuidas nemad mind mälestaksid, kui minuga midagi juhtuks?
Mõne asja sain selgemaks mõeldud, ei saa end tagasi hoida olemas see kes sa oled ja tegemast seda mida tahad.
Koolis ma panen viimasel ajal väga segast kogu aeg, pidevalt mõeldes, kas see on normaalne või eetiline. Kuid me kõik koos naerame ja meil on lõbus ja nalja saab nabani, ausalt.
Nii kaugel on tulevik, kuid lähedal on olevik.
Miks me üritame mõelda sellest kaugest pidevalt esimesena? Mina mõtlen, ma tunnistan.
Kui me saaksime nii palju ära teha, et muuta seda lähedal olevat.
Seda, kes me oleme praegu, mitte kunagi hiljem. Kõik asjad lükatakse homsesse, viimasele minutile. Mõeldakse, kes ma olen homme, mitte, kes ma olen täna.

Elu on kummaline.

Nüüd kus ma olen lugenud umbes poole ühest naiste käitumise kohta käivast raamatust, kus öeldakse, et nad ei saa mehi sellepärast, et neil on kindel ideaalne tüüp ja mina võtsin nõuks sellest lahti saada, selle nn "tüübi" austamisest, siis ilmub välja üks täielikult Maroon 5 laulja moodi väljanägev poiss.
Ja mina ei suutnud jälle kuidagi ära olla, ilmselt peamiselt sellepärast, et Joss oli mulle kunagi ja eelmisel õhtul ka istutanud pähe mõtte, et too kutt on ka vallaline ja mina ka. Ja kuna mina ju nad Kärdiga kokku semmisin, siis Joss üritab järjekordselt seda ka mulle teha. Ma ei eita, ma ole tänulik talle, et ta seda üritab ja, et see talle korda läheb! :)

Aga ma vist lähengi nüüd.
Ahjaa, terve nädalavahetuse pesupäev võib nüüd alata. Testin pesumasinat siis :)