Viimased paar päeva on olnud kummalised, heas mõttes.
Jah, ma muretsen ta pärast.
Näen, kui midagi muutub kuskil ja kui see pole paremuse suunas.
Me oleme mõlemad kanged, kuid tean, et mingis mõttes suudan mina järele anda.
Ja annab ka tema.
Kes teab, ehk leiangi end paari päeva pärast tema ukse tagant leppimissooviga.
Oh, ei tea.
Tunnen temast puudust, tohutult.
Aga miks mitte teha kannapöördeid, kui elu meile endalegi neid teeb?
Kus on nüüd see inimene kellelt nõu küsida?
:)