Ma lootsin ja uskusin alati, et kõik käib sõrmenipsuga, lihtsalt nii kiirelt ja kõik ongi nii ja jääbki nii.
Aga see oli tohutult ammu, VÄGA ammu.
Sest siis olin ma naiivne roosade prillidega teismeline, kes nägi maailma ääretult õndsa või vastupidi mõttetu paigana. Emotsioonid möllasid, oli millest kirjutada ja tegusid mida teha.
Aeg läks, tulid esimesed negatiivsed kogemused päris paljudes asjades.
Mujal polnudki rohi rohelisem ja inimesed nii ilusad ja head, kui varem.
Minu kõrval olid inimesed, keda ma kerglaselt usaldasin ja hiljem pidin karmi reaalsusega silmitsi seisma.
Ma ei mõistnud inimesi, mul polnud nendega sidet.
Nad olid nii funky'd ja vabad.
Tuli välja, et ma olingi päriselt tohutult lapsik ja naiivne ja kogemusteta.
Ma arvasin, et ma teadsin kes ma olen.
Tean ka praegu, kuid paremini.
Siis kaotasin usu silmapilkselt toimuvatesse asjadesse.
Teistesse inimestesse.
Iseendasse.
Sain aru, et olen katki, kui leidsin end nutmas tühjaks emale, telefonitoru otsas ja tema ei pannud enne kõnet ära, kui mina olin maha rahunenud.
Ma ei ole kunagi oma ema märkimisväärselt läbi saanud, kuid ma olen üritanud seda läbisaamist parandada.
Ma ei räägi talle oma elus toimuvast, räägin sellest, mida teevad teised ja seda ka kord või kaks mingi aja vältel.
Eluga tuleb edasi minna, alati. Ka kõige hullematest olukordadest tuleb ja saab välja tulla.
Sain, ilma parima sõbrannata, sest teda ei olnud sel hetkel olemas.
Tõden, hea, et teda ei olnud, sest ma poleks sellisel juhul selline inimene, kes ma olen täna.
Kuid kõik on mind teinud naiivitarist ettevaatlikuks inimeseks.
Ma ei taha enam kasutada sõna kummaline, kuid see seletab kõike piisavalt hästi.
Vajalikud otsad jooksevad ühel hetkel lihtsalt kokku.
Alateadlikult ma teadsin ja uskusin seda, kuid tegelikkuses eitasin kõike juba ammu.
Nii naljakas ja imelik kui see ka pole, käis mingi hetk sõrmenips.
Ja ma tean miks.
"..,kuid ära tee midagi ilma hingeta.."
Tegelesin asjadega, mis olid minu jaoks tähendusrikkad.
Tegin seda, mis oli minu jaoks õige.
Hoidusin vastumeelsusest ja üritasin leida ka kõige kõvemas kivis midagi head.
Ehk nad siiski räägivad tõtt, kuid meie ei taha uskuda?
Ärge kandke maha inimesi, kes teile alguses vastumeelsed on või kelle peale te armukadedad olete. Te ei tea iial, kuna neist saavad teie suurimad toetuspunktid ning kõige olulisema tähtsusega inimesed, kas või kogu eluks.
Ja see äratundmine toimubki sõrmenipsuga.
Ehk paarist lausest või paarist koos joodud joogist laeval.
Mõnest ühisest kogemusest või mõnest ühiselt olulisest inimesest.
"Ja mulle meeldib uskuda..."