Some time has passed...

Tervist kamraadid!

Leidsin oma tee siia lehele tagasi üpriski kummalisel moel. Nimelt käib sotsiaalmeedias ringi "challenge", kus inimesed postitavad pilte 10-aasta tagusest ja praegusest endast. Hakkasingi mina siis vanu pilte otsima ja sattudes ühele pildile tuli meelde, kus mul see varasemalt üleval oli - siinsamas lehel. Viimasest postitusest on tänaseks möödas aastaid.
Ei saaks öelda, et olen nüüd "older ja wiser". Ma arvan, et igaüks tunneb sedasama, et mida vanemaks saab, seda rohkem tekib siiski tunne, et ma ei tea ikka asjadest midagi. Lapsena vaadates vanemaid inimesi alt üles oli nende vastu suur austus. Hetkel olles ehk sama vana või sinnapoole teel, ei tunne end nii elukogenuna, kui kujutlesin neid inimesi toona olevat.
Mis vahepeal siis juhtunud on?
Olen aus, olen käinud kaks korda sügaval augus ära. Kogemus, mida igaühele ei soovitaks. Ilmselt siiski korralik õppimiskoht. Viimases augus olles otsustasin, et võtan endale ühe neljajalgse sõbra, kes ehk suudab mind panna asju veidi teisiti vaatama. Parim otsus, ever. Nüüdsest mu kõrval juba peaaegu 3- aastaseks saav Oskar. Ta on täitsa suur poiss, vahel ehk veidi liiga jänes oma tõu kohta. Enamus aega siiski paras kaisuloom ja emmekas. Tema lemmiktegevuseks mõistagi metsas jooksmine ja diivani seljatoel aknast välja vaatamine ja kõval häälel "korra loomine".
Piitsutan end siiki mõtteid korralikult, et ma veel pole parim versioon endast ja arenguks on ruumi meeletult, mistõttu neid enda "kokkuvõtmisi" on olnud sadu.
Viimasest kokkuvõtmisest ajendatuna ei suutnud ma aga oma lubadust täita ja nüüdseks elan juba üle 2 aasta koos inimesega, kes suudab toime tulla mu tormiliste emotsioonidega ja ehk on minu tasakaalukam külg.
Tänaseks päevaks oleme unistanud suurelt ja elame majas, täitsa metsa sees.
Ilmselt see elu, mida ma kunagi 12 aastat endale ette kujutasin korraliku teismelisena on siiski täitumas. Unistustes on aga asjad tihti teisiti, reaalsus ehk on parem kui me ette suutsime kujutada.
Kes meist ikka lõplikult unistustes elab? Kunagi tuleb ikka pilve pealt alla tulla ja elama hakata. :)

Kõik oli eile ilus.

Heips! :)

Ütlen ausalt, selle postituse tegemise asemel peaksin ma palehigis õppima. Kolm praksi on just läbi saanud ja vaja esitada praktika jooksul tehtud õenduslood ja praksipäevikud PLUSS tulemas on põhimõtteliselt kaks eksamit.
Kuid tuli tunne, et tahan kirjutada.
Viimane postitus on olnud 2 kuud tagasi. Rahulikult võtvast neiust on vahepeal saanud töönarkomaan. Endale ei tundu väga ulmeline isegi see, kui ütled, et vahepeal on ette tulnud 70h nädalas või nüüd käimasoleva nädala puhul 90h nädalas. Tunnistagem Usas panin niiviisi ju 12 nädalat järjest nii, et silm ka ei pilkunud. Eestis asi teine. Sul on vaja sammu pidada kahe tööandjaga ja praksi graafiku majandamisega, kodus peaks korras olema - söök, riided, koristamine, tahaks sotsiaalset elu ka elada... well mõned asjad lihtsalt ootavad oma aega... näiteks äärmiselt sassis kodu.
Kaks ja pool kuud on olnud päris rasked mu jaoks. Egas ma ise ka seda kõike kergemaks ei tee oma kuradi jäärapäisusega.
Korralikult olen peksa saanud, kui nii võib öelda. Ühelt poolt ja teiselt poolt ning järgmisel hetkel ütlevad karmilt inimesed, kes minust hoolivad. Ma ei saa öelda, et on möödas nii pikk või lühike aeg. Tunnen, et kõik oleks olnud just nagu eile. Kõik oli eile ilus - kasutaks seda väljendit pigem. Nüüd on eraldi rahuldav/ normaalne ? Ei oskagi panna õiget lauset siia.
Kui palju ma selle ajaga endaga olen võidelnud ja pisaraid valanud. Just ükspäev tundsin, et ehk on asi nii, et lõpuks kasvatadki valu suhtes paksu naha ja ühel hetkel enam ei nuta. Tunned sedasama valu, mida oled nädalast nädalasse tundnud ja ühel hetkel on see osa sinust ja sa ei pane seda tähele. Ma olen selle ajaga sisemiselt muutunud. Ma tunnen erinevaid asju. Ma tunnen kuidas tunded arenevad ja kasvavad olenevalt siis suunast kas tugevamaks või hääbuvad hoopis. Tunnen, kuidas olen hakanud taas olema jäärapäine naine, nagu ma ennegi olin. Kes ma olengi.
Kui asjad rahu ei anna, siis sa kisudki nad enda jaoks lahti just täpselt niipalju, et lõpuks aru saaksid, mis on reaalsus. Sul on valida, kas elad selle reaalsusega või lood enda jaoks uue ja parema.
Siinkohal mängid usuga. Teate kui tugev jõud võib olla inimesel, kes millessegi täiel hingel usub? Kes loob endale uut reaalsust ja kaevab üles killukesi vanast ning pagasisse kogunenud kildudest? Kurb tõde on see, et inimesed su kõrval võivad sulle öelda seda sadu kordi. See lihtsalt kaob, neid sõnu poleks nagu olnudki, kui oled kinni enda reaalsuses, enda arusaamatuses. Sõnad on nagu katkine grammofon ja nad ei aita. Loeb see, kui sa ise üles ärkad ja uskuma hakkad ning neid samu sõnu ise endale ütled.
Kui sa ka usud, et tegid midagi valesti väga pika perioodi vältel või ütlesid asju, mis tekitasid meeletu kaose, siis samamoodi ei saa mitte keegi neid asju ümber lükata peale selle inimese enda. Enesesüüdistamine pole aga asi, millest nii lihtsalt lahti saab, kui tunned oled kaotanud midagi vägaväga olulist. Võiks isegi öelda, et see on nuga, mis torgib kogu aeg, sest iseenda suhtes suudame olla halastamatud.
Ma ei oska siia kirjutadagi kui palju ma õppinud olen. Kuid üks suuremaid õppetunde oli vaja ikka ise ära kogeda, ometi see seisis teise inimesena tema tõekspidamiste näol mul kogu aeg kõrval. Usaldada saab vaid iseennast. Vana tõde. Ükskõik kui turvaline ei tundu sinu jaoks üks või teine inimene, ka tema teeb vigu. Olles ise asjade vangivalvur, tead ainult sina ise, mis on õige, mis vale. Emotsioonidel lasen end tihti väga kiirelt ära kanda ja tol samal momendil kaob ka kaine mõistus. Asi mida peaks õppima. On veel arenguruumi.
Ma ei saa öelda, et olen õnnelik. Kaugel sellest, kuid olulisima jaoks püüan pingutada - enda soovide ja unistuste.

Uskumatu, kuidas vahepeal reaalselt ununeb see koht. 3 kuud pole põhimõtteliselt kirjutanud. Ma ei saa öelda, et oleksin vahepeal meeletult peksa saanud, aga nii mõnigi asi on mu maailma ja ilmselt ka tõekspidamisi mõjutanud.
Arvan, et meile kõigile jääb elu lõpuni meelde inimene, kellele me esimest korda oma tundeid julgeme väljendada, kelle maailmaga oled saanud ootamatult lähedaseks, et selle kadumine on võib-olla veel hullem, kui see, et kaotad armastatud inimese enda elust.
Viimased 5 ja pool kuud on olnud intensiivsed. Tööga harjusin ära, enam ei tunne pinget/kartust vahetusse minnes. 24h-sed vahetused tunduvad väga mõistlikud. Seltskond on ka tore, mõningate mööndustega, aga see ilmselt igal pool nii.
Õppida korraga tulema toime kahes täiesti uues olukorras on karm.
Karm on ka eirata midagi, mida sulle pidevalt öeldakse ja raiuda enda soove edasi, ühel hetkel mõistes, et sa oled ehitanud enda jaoks üles midagi ilusat, kuid ei ole arvestanud teisega enda kõrval. Tundes end halvasti, teed seda mis tundub õige, et teine õnnelik oleks, kuid selgub, et ehk oli teinegi asju valesti mõistnud ja on õnnelik sinu kõrval. Hilisemate argipäevaste arusaamatuste järel oled vihane kui purikas ja oma emotsionaalse kangusega käitud nagu kolmene jonniv laps, vesteldes haarad kinni ühest sõnast ja teed asja kordades hullemaks arutamata läbi kõike inimesega, kes peaks olema su teine pool. Draama. Mõned päevad hiljem selgined, olles inimvare ja vabandad, kuid sellest pole kasu, sest selleks hetkeks on jõudnud teine taas oma klišeena kõlava lause juurde, mida kuid on korrutatud, ning mida mina oma jäärapäisuses sama visalt eirasin. Ei aita vabandamine ja ettepanekute tegemine.
Oled katki, sest ei suuda täita teise soove asja rahulikult võtta. Valus on. Dihhotoonilise maailmapildiga arvad, et teed endale teene lülitades välja kõik, mis sind sidus eelnevaga. Ehk teedki, kunagi ei või teada.
Ühel hetkel, lahti lastes näed ise, et oled pingutanud üksi, unustades armastada iseennast - kõige tähtsamat inimest su elus. Ärkad ja märkad, et su kõrval on nii palju inimesi kelle oled teenimatult välja lülitanud. Siiski märkad ka asju, mida see aeg sulle andnud on - uued inimesed, uued kogemused.
Tõustes taas, hakkad mõtlema, mida sa peale unistuse majakesest metsas, mehe ja laste veel unistasid. Kas on ehk võimalik elada ainult endale? Kas ma üldse soovin seda kõike uuesti läbi teha?
Muie tuleb suule, mõeldes, et üks raskemaid lahkuminekuid siiani oli samuti aprillis, aastal 2007. Terve igavik sellest möödas. Siiski noormehest sain üle väga kaua u 2-3 aastat.
Ei taha isegi korraks mõelda, et 5 ilusat kuud võib tõmmata mulle ette mingi müüri järgnevaks 2-3 aastaks.

Elame näeme.

Sain vahva üllatuse osaliseks ükspäev, tuli välja, et keegi ikka käib siin lehel, mu negatiivsusest nõretavaid postitusi lugemas :D
Tekkis endal korralik häbi ja süütunne, et ma ju ei kirjuta väga midagi head ja kui kirjutangi siis teen seda harva.

Ma olen segaduses ja ei oska kuhugi pöörduda. Jälle pisarad voolavad, sest tunnen, et hoian kedagi vangis ja olen kuri ja õel vangivalvur. Õel ja kuri pole ma mitte ainult ühega vaid ka teistega kellest hoolin. Need perioodid on ka varem olnud, ma ei tea millest need tulenevad, kuid siis saavad tihti lähedased vastu päid ja jalgu.
Midagi ei klapi, ei sobi, olen kohe sõrgupidi vastu ja tunnen, et solvun. 3-aastane teeb nii, mitte täiskasvanud naine.
Tunnistan, et reaalselt on palju, millega kohaneda. Võin küll hetkel omada vaba aega ja vaadata omi sarju, kuid tunnen, et see pole mulle puhkus, magaks kaua iga päev ja lõunal ka veel otsa, väsin kiirelt. Iga uus tööpäev on tegelikult korralik närvipinge, suur kartus sees, kas saan hakkama? Päeva lõpus on pingelangus või omamoodi uus pinge, et kas läks hästi või halvasti. Kui läks hästi, kes garanteerib, et järgmine päev ka samamoodi hästi läheb või kui läks halvasti, siis pean end järgmine kord parandama. Tean, et õpin, kuid meelde jätta ja tähele panna on palju, sest kaalul on siiski inimeste elud.
Suhetes samamoodi on kõik uus ja ma olen alles roheline. Kuna on õige aeg selleks, tolleks ja kolmandaks? Mina tahaks ju kõike kohe, okei lapseks ja abieluks on vara, majaks metsa sees ka, aga tunnistan, et ma reaalselt koliks kokku ja elaks edasi, arvestades seda kõike kuidas niigi on kiirust ületatud. Kuid seda ei saa teha, sest nii palju on puudu selles osas, mis käib üksteise käitumismustrite ja harjumuste ja eelistuste ja kõige selle tundmise alla. Ma ilmselt unistan liiga palju. Ma tahan, et mul oleks rutiin selles osas, et saan tulla koju pärast "tööd", küsida kuidas päev läks, jagada emotsioone, teha süüa kallitele inimestele ning nautida aega koos. Samas ma ei taha seda iga päev, siis läheks ju igavaks. Ma tahan, et minuga arvestataks, selles osas, et ma ei tunne inimest ja ma ei loe tema mõtteid. Tema ilmselt mitte ka minu omi, mistõttu pean minagi ennast parandama ja rääkima, kui ma midagi soovin ja plaanin.
Ma ei saa tulla ja muuta kellegi elu tundmatuseni. Palju on asju, mida ma väldiks, teeks teisiti, selles igapäevaelus mida mina näinud olen.
Tunnen, et olen rohkem kodukana, kui ma tunnistada tahaks. Ja üleüldse, kas pole kuskil mingit juhendit, et kuidas olla suhtes?
Pean endale aru andma, et olen kaugel täiuslikkusest, samas ma ei tea mida minult eeldatakse, nõutakse.
Tean, et vahest on tegelikult mõlemal see tunne, et vot ma olen uhke, et tema on minu oma ja teine kord jätab põhimõtteliselt külmaks.

Ma olen alates 16-aastasest peale korralik üksik hunt olnud. Elanud enda napakate reeglite järgi, sisetunde järgi. Ei ole pidanud arvestama kellegiga, seda enam, kui ma midagi väga tahan, siis lähen läbi tule ja vee ja kõigest muust on ülisavi. Mul pole olnud püsivat seltskonda, kellega on "raudpolt hängimine" iga nädal, kolmapäeval. Inimesed mu ümber vahetuvad kiirelt. Püsivad on vähesed. Kadestan seda, kellel see on, sest see on suur rikkus.

Tunnen, et ikka ja jälle taandub kõik tagasi mu igipõlisele probleemile - ei oska iseennast armastada. Ühel hetkel ei tunne ma end hästi ja siis see frustreerib, motivatsiooni pole, mis tekitab omakorda nõiaringi ja alateadlikult hakkab kuradike õlal küsima küsimusi, miks üldse keegi tahaks sinusugusega midagi teha. Mistõttu saades eitusi või tagasilükkamisi, praeguse paari viimase päeva näitel - lükkas mu sõbranna tagasi oma soovi saada minu käest lõpusoengut, ajapuuduse tõttu, mis oli täiesti arusaadav põhjendus ja mina... reaalselt tunnen, et see sõbranna ei taha mind enam, või et tegin midagi valesti. Teine näide on see, et soovin VÄGAVÄGA minna ühele kontserdile, Tallinna piletid ammuammu juba välja müüdud, kuid samale kontserdile Riiga saab veel minna, otsin ja otsin mina siis inimesi, kellega koos selline tripp ette võtta ja kõik ütlevad ära. Kurvaks teeb see mind, kuigi see ei ole minus kinni, et mõnele ei pruugi meeldida esineja või, et neil on tööd või mõni muu asi planeeritud. Siiski võtan mina seda isiklikult.
Tean, et see on mingi periood, see läheb üle ja siis on kõik korras. Kas on mängus hormoonid või ma ei tea mis muu...
Ma tahaks päikest täiega. Keegi ükspäev rääkis kevadest, well ma igatsen täiega kevadet, sest see on aastaaeg, kus ma saan energiat ja motivatsiooni tegutsemiseks. Ärkan üles.

Ma isegi ei oska kirjeldada tänast s*tta, mis ma kokku keerasin.
Ma nii tahaks süüdistada oma emotsioonides rohte, mis ma võtan, kuid see ei ole loogiline.
Ma ei oska võtta asju aeglaselt. Kõik kohe ja praegu.
Terve tänane päev, hommikust saadik on möödunud samasugustes tunnetes, mis paar aastat tagasi. See keerab veel omakorda vinti juurde. Kardan, lihtsalt täiega kardan.
Ja muudkui keeran vinti juurde, tehes karuteenet iseendale.

Ennastki ajab naerma kuidas ma selle lehe alles siis jälle üles leian, kui vaja end tühjaks kirjutada.
Tegelikult on kõik hästi, paremgi veel.
Vahepealsest enese andmisest ja pühendamisest kellegile kukkus välja 180 kraadi erinev olukord, mida ma ilmselt poleks oodanud nädalaga muutuvat, nüüd on sellest saanud varsti 6 nädalat.
Kõik on hästi, kuid miks ma siis hetkel karjuda tahan ja joosta tahan?
Tunnen, et ma ise lämmatan teist inimest ja üritan kaugemale hoida, järgmisel hetkel tunnen, et tahaks ise joosta. Süüdistan rohte, ausalt.
Praegu on täpselt selline tunne, et keegi mind sõrmeotsagagi puudub, siis annan jalaga.
Võib-olla on see kõik liiga suur amps korraga?