Kõik oli eile ilus.

Heips! :)

Ütlen ausalt, selle postituse tegemise asemel peaksin ma palehigis õppima. Kolm praksi on just läbi saanud ja vaja esitada praktika jooksul tehtud õenduslood ja praksipäevikud PLUSS tulemas on põhimõtteliselt kaks eksamit.
Kuid tuli tunne, et tahan kirjutada.
Viimane postitus on olnud 2 kuud tagasi. Rahulikult võtvast neiust on vahepeal saanud töönarkomaan. Endale ei tundu väga ulmeline isegi see, kui ütled, et vahepeal on ette tulnud 70h nädalas või nüüd käimasoleva nädala puhul 90h nädalas. Tunnistagem Usas panin niiviisi ju 12 nädalat järjest nii, et silm ka ei pilkunud. Eestis asi teine. Sul on vaja sammu pidada kahe tööandjaga ja praksi graafiku majandamisega, kodus peaks korras olema - söök, riided, koristamine, tahaks sotsiaalset elu ka elada... well mõned asjad lihtsalt ootavad oma aega... näiteks äärmiselt sassis kodu.
Kaks ja pool kuud on olnud päris rasked mu jaoks. Egas ma ise ka seda kõike kergemaks ei tee oma kuradi jäärapäisusega.
Korralikult olen peksa saanud, kui nii võib öelda. Ühelt poolt ja teiselt poolt ning järgmisel hetkel ütlevad karmilt inimesed, kes minust hoolivad. Ma ei saa öelda, et on möödas nii pikk või lühike aeg. Tunnen, et kõik oleks olnud just nagu eile. Kõik oli eile ilus - kasutaks seda väljendit pigem. Nüüd on eraldi rahuldav/ normaalne ? Ei oskagi panna õiget lauset siia.
Kui palju ma selle ajaga endaga olen võidelnud ja pisaraid valanud. Just ükspäev tundsin, et ehk on asi nii, et lõpuks kasvatadki valu suhtes paksu naha ja ühel hetkel enam ei nuta. Tunned sedasama valu, mida oled nädalast nädalasse tundnud ja ühel hetkel on see osa sinust ja sa ei pane seda tähele. Ma olen selle ajaga sisemiselt muutunud. Ma tunnen erinevaid asju. Ma tunnen kuidas tunded arenevad ja kasvavad olenevalt siis suunast kas tugevamaks või hääbuvad hoopis. Tunnen, kuidas olen hakanud taas olema jäärapäine naine, nagu ma ennegi olin. Kes ma olengi.
Kui asjad rahu ei anna, siis sa kisudki nad enda jaoks lahti just täpselt niipalju, et lõpuks aru saaksid, mis on reaalsus. Sul on valida, kas elad selle reaalsusega või lood enda jaoks uue ja parema.
Siinkohal mängid usuga. Teate kui tugev jõud võib olla inimesel, kes millessegi täiel hingel usub? Kes loob endale uut reaalsust ja kaevab üles killukesi vanast ning pagasisse kogunenud kildudest? Kurb tõde on see, et inimesed su kõrval võivad sulle öelda seda sadu kordi. See lihtsalt kaob, neid sõnu poleks nagu olnudki, kui oled kinni enda reaalsuses, enda arusaamatuses. Sõnad on nagu katkine grammofon ja nad ei aita. Loeb see, kui sa ise üles ärkad ja uskuma hakkad ning neid samu sõnu ise endale ütled.
Kui sa ka usud, et tegid midagi valesti väga pika perioodi vältel või ütlesid asju, mis tekitasid meeletu kaose, siis samamoodi ei saa mitte keegi neid asju ümber lükata peale selle inimese enda. Enesesüüdistamine pole aga asi, millest nii lihtsalt lahti saab, kui tunned oled kaotanud midagi vägaväga olulist. Võiks isegi öelda, et see on nuga, mis torgib kogu aeg, sest iseenda suhtes suudame olla halastamatud.
Ma ei oska siia kirjutadagi kui palju ma õppinud olen. Kuid üks suuremaid õppetunde oli vaja ikka ise ära kogeda, ometi see seisis teise inimesena tema tõekspidamiste näol mul kogu aeg kõrval. Usaldada saab vaid iseennast. Vana tõde. Ükskõik kui turvaline ei tundu sinu jaoks üks või teine inimene, ka tema teeb vigu. Olles ise asjade vangivalvur, tead ainult sina ise, mis on õige, mis vale. Emotsioonidel lasen end tihti väga kiirelt ära kanda ja tol samal momendil kaob ka kaine mõistus. Asi mida peaks õppima. On veel arenguruumi.
Ma ei saa öelda, et olen õnnelik. Kaugel sellest, kuid olulisima jaoks püüan pingutada - enda soovide ja unistuste.