Uskumatu, kuidas vahepeal reaalselt ununeb see koht. 3 kuud pole põhimõtteliselt kirjutanud. Ma ei saa öelda, et oleksin vahepeal meeletult peksa saanud, aga nii mõnigi asi on mu maailma ja ilmselt ka tõekspidamisi mõjutanud.
Arvan, et meile kõigile jääb elu lõpuni meelde inimene, kellele me esimest korda oma tundeid julgeme väljendada, kelle maailmaga oled saanud ootamatult lähedaseks, et selle kadumine on võib-olla veel hullem, kui see, et kaotad armastatud inimese enda elust.
Viimased 5 ja pool kuud on olnud intensiivsed. Tööga harjusin ära, enam ei tunne pinget/kartust vahetusse minnes. 24h-sed vahetused tunduvad väga mõistlikud. Seltskond on ka tore, mõningate mööndustega, aga see ilmselt igal pool nii.
Õppida korraga tulema toime kahes täiesti uues olukorras on karm.
Karm on ka eirata midagi, mida sulle pidevalt öeldakse ja raiuda enda soove edasi, ühel hetkel mõistes, et sa oled ehitanud enda jaoks üles midagi ilusat, kuid ei ole arvestanud teisega enda kõrval. Tundes end halvasti, teed seda mis tundub õige, et teine õnnelik oleks, kuid selgub, et ehk oli teinegi asju valesti mõistnud ja on õnnelik sinu kõrval. Hilisemate argipäevaste arusaamatuste järel oled vihane kui purikas ja oma emotsionaalse kangusega käitud nagu kolmene jonniv laps, vesteldes haarad kinni ühest sõnast ja teed asja kordades hullemaks arutamata läbi kõike inimesega, kes peaks olema su teine pool. Draama. Mõned päevad hiljem selgined, olles inimvare ja vabandad, kuid sellest pole kasu, sest selleks hetkeks on jõudnud teine taas oma klišeena kõlava lause juurde, mida kuid on korrutatud, ning mida mina oma jäärapäisuses sama visalt eirasin. Ei aita vabandamine ja ettepanekute tegemine.
Oled katki, sest ei suuda täita teise soove asja rahulikult võtta. Valus on. Dihhotoonilise maailmapildiga arvad, et teed endale teene lülitades välja kõik, mis sind sidus eelnevaga. Ehk teedki, kunagi ei või teada.
Ühel hetkel, lahti lastes näed ise, et oled pingutanud üksi, unustades armastada iseennast - kõige tähtsamat inimest su elus. Ärkad ja märkad, et su kõrval on nii palju inimesi kelle oled teenimatult välja lülitanud. Siiski märkad ka asju, mida see aeg sulle andnud on - uued inimesed, uued kogemused.
Tõustes taas, hakkad mõtlema, mida sa peale unistuse majakesest metsas, mehe ja laste veel unistasid. Kas on ehk võimalik elada ainult endale? Kas ma üldse soovin seda kõike uuesti läbi teha?
Muie tuleb suule, mõeldes, et üks raskemaid lahkuminekuid siiani oli samuti aprillis, aastal 2007. Terve igavik sellest möödas. Siiski noormehest sain üle väga kaua u 2-3 aastat.
Ei taha isegi korraks mõelda, et 5 ilusat kuud võib tõmmata mulle ette mingi müüri järgnevaks 2-3 aastaks.

Elame näeme.