Kas pole nii, et vahepeal me hakkame asjade üle järgi mõtlema alles siis kui nad jälle on käest ära läinud.
Läksin emaga raksu. Karjusime ja ühel hetkel süüdistas ta mind asjades, mis ei käi minu kohta. Tekkis isegi küsimus, et kust kurat see lampi nüüd tuli.
Seejärel hakkasin mõtlema enda käitumise üle oma sõprade või tuttavate või isegi võimalike meessoost kandidaatide koha pealt.
See seos või järeldus teeb haiget. Kas see on tõesti loogiline, et kui ma ei saa kodust armastust siis nõuan ja otsin seda teiste käest. Oma isa ma peaaegu ei näegi, vend ei taha mind üldse tunnistada, ema, tegeleb peamiselt väikse õega või tööga ja väike õde see tegeleb omade asjadega. Kõlab enesekeskselt. Kuid mitte mingeid tegevusi koos või ühiseid ettevõtmisi. Siit tuleb välja minu üks armastuse keel - kvaliteetaeg. Kodus on kogu aeg mingi töö ja töö.
Kui ma tunnen, et ei saa hoolimist ja armastust kodust, siis on üdini loogiline, et lähen seda mujalt otsima. Leian esmapilgul vahva inimese, pööran tähelepanu ja mingi aja pärast "nõuan" seda tähelepanu tagasi. Kõlab päris traagiliselt. Vaesed ohvrid. Nõuan armastust ja hoolimist.
See on ju puhas terror.

Kui sa ei tea kuhu minna, tuleta meelde kus sa oled varem olnud.
Praktikavaba päev.
Minus on mingi rahutus, miski pole õigel kohal ja tunnen, et otsin seda.
Meenutab mulle aega kui elasin viimane kord pikemat aega vanemate juures. Tollal hakkasin välja otsima tapeedirulle ja tegema bucketlisti ja panema paika eesmärke. Mõtlema elu üle järgi, ilmselt.
Tean, et peaksin tegelema veits asjalike asjadega, näiteks kirjutama oma praktika lõputööd, kuid... sinnani on miljon päeva tegelikkuses aega. Niisiis hakkasin sorteerima oma kummutit ja kappe... tunnistan ausalt need on täis vanu mälestusi ja asju, mis lihtsalt seisavad. Vanadest asjadest tuleb lahti lasta, eks!? Nii nad ütlevad.
Sattusin siis sahtli juurde, mis on reaalselt täis lepinguid ja tähtsamaid pabereid ning avastasin, et olen alles hoidnud ka oma raamatumüügi asju ( arvasin, et viskasin kõik heaga minema ), pikemat mõtlemata leidsid asjad tee prügikasti (sorry, vanapaberisse!!! :D ). Naljakas tunne on, väike võitlus iseendaga selle nimel, et kas kõik on korras. Kas ma suudan olukorrast ja meeldetulevatest emotsioonidest üle olla. Üritan siiamaani seda perioodi lukustada ja võtit minema visata.

Samas sain hetkel aru, et olen oma eraelu usaldamisega paari inimese kättesse teinud väikese vea. Ühel hetkel võib välja tulla, et inimestel pole samad mõtted, soovid seoses sinuga. Tunnistan ausalt, see suskab korralikult, seda enam, et oled inimesega väga intensiivses suhtluses. Kuna keegi ei tea millestki midagi, siis pole mul ka kuhugi joosta. Ei oskagi seisukohta võtta, et kas see on nüüd hea või halb. Pigem esimene, kui viimane. Keegi ei saa teada su järjekordsest naiivsest hetkest.
Paar päeva asja kaaludes ja olles tegelikkuses kõik endast välja lasknud olen vist valmis ka inimesest lahti laskma. Mina olen nii või naa juba kaarditu ja alasti. Varem ehk oligi mängulust, siis nüüd on kogu müstika kadunud, vähemalt minu poolt. Kuid võib-olla oli see kõik hea, tuues mind kahe jalaga maa peale tagasi. Lesson learned. Go on.