Kui naiivsed ikka inimesed on... Tunnistan päris ausalt, et üle pika aja ei saa und, sest mõtlen asjade üle. Selle üle, kuidas elu käib ja kuidas on. Mäletan, et aasta tagasi oli minu olukord sajaga teine. Lubasin, et aastavahetuseks on mul sada kutset igale poole ja ei pea mõtlema sellele, et olen üksi. Tunnistan nüüd ausalt käsi südamele pannes, et asjad pole nii läinud ning aus olles, ei soovigi ma seda. Hetkel piisab sellest kui minuga tahab koos teha midagi üks inimene. Sõprus on üks naljakas sõna, sest sellele saab panna eesliiteid - "parim", " väga hea", " lapsepõlve" jne. Sellega saame tähenduse pea peale keerata, jättes ta siiski samaks. Olen viimasel ajal õppinud selle kohta, et kui sa ilmtingimata inimesest hoolid ja seda üles näitad, ei tähenda, et tema samaga vastaks. Mismõttu tulebki jälle rinna alt kõvaks teha ja tühjad täitmata kinno viimised ja koos aja veetmise lubadused unustada.
Mult küsiti täna sügav, kuid lihtne küsimus "Kuidas sa saad aru, et see inimene on see õige?". Mis teie vastaksite? Mina tean, et inimene on see õige, kui ta võtab mind minu vigadest hoolimata ja vastupidi, suudan täiendada teda ja tema mind ja mis tegelikkuses peamine, sa tunned selle inimese ära - südamega, sest ta on sinu inimene.