Kas me ise ka vahepeal mõtleme mis meile hea on?
Kui palju me oleme valmis selle nimel pingutama?
Kas me oleme tõepoolest valmis vastu võtma konkreetse otsuse ja selle juurde jääma?
Ikka ja jälle pean tõdema kui rumalad naised on ja kuidas nad loodavad meeletult. Jäävad uskuma kõike mida neile räägitakse ja kordan, jällegi loodavad meeletult.
Häbi tunnistada, kuid kukun sinna auku ikka päris tihti ja alles viimasel ajal ehk saan aru, mis puust maailm on tehtud.
See on nii vahva kuidas väiksena püütakse meid kaitsta kõige mittevajaliku eest ja noh ka kurja ning pettumusi valmistava maailma eest. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru, et see on selline sellepärast, et me oleme kõik meeletult erinevad ja teeme oma õnne nimel neid asju mida õigeks peame, lihtsalt ühel või teisel moel mõjutame ka teisi.
Et siis minu auku kukkumine...
Suhtlesin suhteliselt pikalt ühe noormehega, igapäevaselt sõnumid, Skype jne. Sain aru, et ta soovib enamat, kuid siis oli mina kindel, et ei soovi seda asja kuhugi edasi viia. Järgmisel hetkel käis minus aga "prõks" ja sain aru, et situatsioon pöördus ümber. Lõppkokkuvõttes olin mina see, kes oli pisike kutsikas ja jooksis järgi ja oli olemas. Tagantjärele on alandav seda järeldada, kuid oh well, me kõik õpime ju :)
Kõik aga muutus ühel nädalavahetusel kui noormees lubas tulla Tartusse mõneks päevaks. Mina, rumal naiivne tüdruk muutsin siis kõik oma nädalavahetuse plaanid ümber ja tõttasin Tartusse. Loo puänt on, et noormees ei jõudnudki Tartu - või noh, jõudis, kuid siis olin mina asjad enda jaoks ümber mõelnud. Järgneva päeva kõige tavapärasem Skype vestlus lõppes nagu ikka, kuid vestluse ajal sain mina aru, et ma ei tea oma väärtust ja ei ela oma elu enda järgi vaid, antud hetkel tolle noormehe järgi. Lubasin, et rohkem mina temaga ise vestlust ei alusta. You have to love yourself!
Möödunud nädalake näitas tõsiasja, et meeste tähelepanuvajadus on samasugune nagu naistel, kui see ära kaob, siis ühel hetkel on vaja teha seda kõike mida lubati. Konks on, et kas teine inimene enam sellest huvitatud on.
Minu õppetund on, ära tee mitte ühegi noormehe pärast enda plaane ümber. Sa oled need plaanid teinud mingi põhjusega. Naudi aega iseendaga - loe raamatut, mine jookse üks tiir ümber Anne kanali, mine jõukasse - armasta end. Seda inimest ei pruugi su kõrval olla ühel hetkel, kuid endal oled sa pidevalt olemas. Kui ta näeb sind olulisena on ta valmis ootama ka seda paari nädala pärast olevat neljapäeva õhtut, mis sul vaba on.
Just believe! :)