Kui naiivsed ikka inimesed on... Tunnistan päris ausalt, et üle pika aja ei saa und, sest mõtlen asjade üle. Selle üle, kuidas elu käib ja kuidas on. Mäletan, et aasta tagasi oli minu olukord sajaga teine. Lubasin, et aastavahetuseks on mul sada kutset igale poole ja ei pea mõtlema sellele, et olen üksi. Tunnistan nüüd ausalt käsi südamele pannes, et asjad pole nii läinud ning aus olles, ei soovigi ma seda. Hetkel piisab sellest kui minuga tahab koos teha midagi üks inimene. Sõprus on üks naljakas sõna, sest sellele saab panna eesliiteid - "parim", " väga hea", " lapsepõlve" jne. Sellega saame tähenduse pea peale keerata, jättes ta siiski samaks. Olen viimasel ajal õppinud selle kohta, et kui sa ilmtingimata inimesest hoolid ja seda üles näitad, ei tähenda, et tema samaga vastaks. Mismõttu tulebki jälle rinna alt kõvaks teha ja tühjad täitmata kinno viimised ja koos aja veetmise lubadused unustada.
Mult küsiti täna sügav, kuid lihtne küsimus "Kuidas sa saad aru, et see inimene on see õige?". Mis teie vastaksite? Mina tean, et inimene on see õige, kui ta võtab mind minu vigadest hoolimata ja vastupidi, suudan täiendada teda ja tema mind ja mis tegelikkuses peamine, sa tunned selle inimese ära - südamega, sest ta on sinu inimene.

Kas me ise ka vahepeal mõtleme mis meile hea on?
Kui palju me oleme valmis selle nimel pingutama?
Kas me oleme tõepoolest valmis vastu võtma konkreetse otsuse ja selle juurde jääma?
Ikka ja jälle pean tõdema kui rumalad naised on ja kuidas nad loodavad meeletult. Jäävad uskuma kõike mida neile räägitakse ja kordan, jällegi loodavad meeletult.
Häbi tunnistada, kuid kukun sinna auku ikka päris tihti ja alles viimasel ajal ehk saan aru, mis puust maailm on tehtud.
See on nii vahva kuidas väiksena püütakse meid kaitsta kõige mittevajaliku eest ja noh ka kurja ning pettumusi valmistava maailma eest. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru, et see on selline sellepärast, et me oleme kõik meeletult erinevad ja teeme oma õnne nimel neid asju mida õigeks peame, lihtsalt ühel või teisel moel mõjutame ka teisi.
Et siis minu auku kukkumine...
Suhtlesin suhteliselt pikalt ühe noormehega, igapäevaselt sõnumid, Skype jne. Sain aru, et ta soovib enamat, kuid siis oli mina kindel, et ei soovi seda asja kuhugi edasi viia. Järgmisel hetkel käis minus aga "prõks" ja sain aru, et situatsioon pöördus ümber. Lõppkokkuvõttes olin mina see, kes oli pisike kutsikas ja jooksis järgi ja oli olemas. Tagantjärele on alandav seda järeldada, kuid oh well, me kõik õpime ju :)
Kõik aga muutus ühel nädalavahetusel kui noormees lubas tulla Tartusse mõneks päevaks. Mina, rumal naiivne tüdruk muutsin siis kõik oma nädalavahetuse plaanid ümber ja tõttasin Tartusse. Loo puänt on, et noormees ei jõudnudki Tartu - või noh, jõudis, kuid siis olin mina asjad enda jaoks ümber mõelnud. Järgneva päeva kõige tavapärasem Skype vestlus lõppes nagu ikka, kuid vestluse ajal sain mina aru, et ma ei tea oma väärtust ja ei ela oma elu enda järgi vaid, antud hetkel tolle noormehe järgi. Lubasin, et rohkem mina temaga ise vestlust ei alusta. You have to love yourself!
Möödunud nädalake näitas tõsiasja, et meeste tähelepanuvajadus on samasugune nagu naistel, kui see ära kaob, siis ühel hetkel on vaja teha seda kõike mida lubati. Konks on, et kas teine inimene enam sellest huvitatud on.
Minu õppetund on, ära tee mitte ühegi noormehe pärast enda plaane ümber. Sa oled need plaanid teinud mingi põhjusega. Naudi aega iseendaga - loe raamatut, mine jookse üks tiir ümber Anne kanali, mine jõukasse - armasta end. Seda inimest ei pruugi su kõrval olla ühel hetkel, kuid endal oled sa pidevalt olemas. Kui ta näeb sind olulisena on ta valmis ootama ka seda paari nädala pärast olevat neljapäeva õhtut, mis sul vaba on.
Just believe! :)