Mõtlesin asjade üle järele, maalt Tartu sõites.
Tunnen, et pean võtma eeskuju natukes teistest ja juhinduma sellest, mis on õige.
Pole mõtet inimesi piinata või neile lootusi anda, kui isegi tead, et suhtled nendega vaid tähelepanu saamise eesmärgil. Seda enam, et nad on valmis sulle asjad hõbekandikul ette kandma.
Miks ma ei suuda võtta vastutust?
Ma ei taha ilmselt suureks kasvada, kuid mida aega edasi, seda enam tunnen, et tahan ja võib-olla olen teinud seda samm sammu haaval.
Mul on unistusi ja asju mida ma tahan iseseisvalt saavutada, kuid pole midagi mis mind motiveeriks seda tegema. Mis annaks mulle tõuke, et vot nüüd on vaja asi käsile võtta.
Olen elanud päris suure osa oma elus üle oma võimete. Jah, üle oma võimete, mitte vanemate.
Peaksin ükskord aru saama, et kõige kallim ja firmakam asi pole just pikemas perspektiivis parim. Sest järgmisel hetkel pole sul süüa ja vanemate käest raha lunimine pole enam meelt mööda asi.
Kuid kahjuks õpilasena veerand või poole kohaga töötamine pole ka päris meelakkumine, mitte, et see raske oleks, kuid saadav summa on lihtsalt meeletult väike.

Samas mõtlesin ka viimase paari, kolme päeva sündmuste peale.
Ma ausalt olin õnnetu, hirmul, vihane, õnnelik. Kuid siis ühel hetkel ikkagi jõuab kohale reaalsus, et isegi kui asjad peaksid nii minema nagu mina soovin, siis kes ütleb, et see kõik uuesti ei kordu?
Stsenaariume saab olla sadu, kuid tõele aru andes ei garanteeri mulle keegi milline neist siis tulema peaks. Tean, et on mõttetu enda aega raisata ja oodata. Ma ei tea isegi miks ma seda teen. Kas teen? Mul võib küll igapäevaselt mõttest läbi käia küsimus, et kuidas tal läheb ja kus ta on, mida ta teeb... kuid see on paratamatus, kui su elust on läbi jooksnud selline inimene, keda sa arvad, et võib olla see, keda sa oma ellu pikemaks perspektiivis tahaksid.
Tegelikkuses ei garanteeri keegi, et ta uuesti jäädavalt elust läbi jookseb. Seetõttu tunnengi, et pean laskma lahti. Võtma endale omad eesmärgid ja võitlema nende asjade nimel, mida ma ise meeletult tahan, hoolimata sellest, et ma tõepoolest ei oska öelda, mis need praegusel hetkel olla võiksid.
Olen kindel ka selles, et isegi kui teed ristuks ei oskaks ma esmapilgul midagi teha. Arvan vähemalt, et ei oskaks. Sest antud inimesega on mu käitumismuster olnud seletamatult erinev tavalisest. Ma olen vana rahu ise.

Life is unexpectable.