Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma tahaks sind lüüa, su peale karjuda ja lihtsalt küsida: "Miks sa nii teed?".  Selge see, et see on vabandatav, et seekordne kaos polnud sinu poolt alustatud. Päris ausalt, minu maailm on maa peal. Ometigi pole mul tunnet, et miski oleks valesti, siiski märkavad seda inimesed, kes seda tegema ei peaks. Need, kellega on hea klapp, kuid ajaloo mõttes, ei midagi enamat. Ma tänan neid inimesi, kes on kuid mu mõtteid mujale viinud, ise seda teadmata. Nüüdseks on nad kõik kadunud, ka parimad neist ja mind on vallanud paanika, hirm. See viimane pigem ikka sellepärast, et kardan, et olen saanud jälle haiget, kuid.... miskit nagu ütleks, et hullem on veel ees.
Ma näen sind öösiti unes, mistõttu hommik pole just kõige helgem.
Tean, et pean edasi minema, ei saa oodata. Sest valikud on samad ja tean, et see ei muutuks.
Ma ikkagi leian end vahepeal mõtlemast, et kui me peaks nägema, mis siis oleks. Kuid ma tean, et on parem, et ma ei saa kunagi teada, ükskõik kui väga ma ei tahaks.