"Sa oled mulle väga tähtis inimene!"

Ja ma naeran hetkel, ma ei tea kas sellest, et olen hämmeldunud või ei. Igatahes suu on kõrvuni. Sest sain telefonikõne, mida ma poleks oodanud. Suur aitäh alkohol praegusel hetkel, et päästad lahti keelepaelu just neilt, just nendel inimestel, kellelt me ehk tahakskin just praegu midagi sellist kuulda.
Jep, life, I just love your ups and downs. I really do. :)

Tahaks olla selline väike laps. Ma ei mäleta, kas ma üldse olin selline, kuid oh well, mulle meeldib see idee hetkel.
Nägin sind jälle unes. See killib mind. Tahan täiesti tagasi minna suve algusesse, juuni keskpaika. I vsjo. Helistasin oma alternatiivseid teadmisi täis vanaemale, küsisin, et mis teema on, et kogu aeg ühte ja seda sama inimest unes näed. Mitte, et tema midagi teaks, kuid tema seletus oli, et ilmselt inimene mõtleb mu peale või soovib minuga kokku saada.
Läksin töölt koju ja lihtsalt tundsin, et tahan omi inimesi, mitte nüüd ja kohe ja korraga, kuid tahan. Enamus on kadunud, nii et koju jalutades põrkasin (thank god) Jossiga bussikas kokku, kallistasin teda nii kaua, et ta küsis, et kas ma tulin teda soojendama :)
Üldse on viimasel ajal mingi täielik suskamine käinud.
Katkend ühest vestlusest Meriga:

"He told me: i want you here. now. I'd like you to have someone wanting you like this.
***
Ma räägin, et tema ütles mulle nii. Ja ma mõtlesin, et sinul võiks ka keegi selline olla, kes sulle armsaid sõnu lausub ja hoiab.
***
Ma ei teagi, aga ma tunnen südames, et sa vajad hetkel kedagi, kes teeks sulle armsaid komplimente ja ootaks sind vaatamata sellele, et sa oled päris busy."

Meri, päris ausalt, see on armas, aga see tegi sitaks haiget.

Ilmselt kõik teised om juba ammu järeldusele jõudnud, et ma otsin meeleheitlikult enda kõrvale kedagi. Mul on ausalt kõigest muust täielikult savi. Ma küll teen asju, kuid ei saa öelda, et teen seda enda pärast. Pigem lihtsalt, et on juhtunud nii ja nüüd elame edasi sellega, mitte, et see oleks olnud täiesti teadlik süstematiseeritud valik. Eesmärk. Soov. Tahe.
Naer, mu elu eesmärk või soov praegusel hetkel ongi leida enda kõrvale keegi. Ja see on jube sellisele järeldusele jõuda.
Kuid magu ikka probleemi tunnistamine on samm lahenduse poole.

Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma tahaks sind lüüa, su peale karjuda ja lihtsalt küsida: "Miks sa nii teed?".  Selge see, et see on vabandatav, et seekordne kaos polnud sinu poolt alustatud. Päris ausalt, minu maailm on maa peal. Ometigi pole mul tunnet, et miski oleks valesti, siiski märkavad seda inimesed, kes seda tegema ei peaks. Need, kellega on hea klapp, kuid ajaloo mõttes, ei midagi enamat. Ma tänan neid inimesi, kes on kuid mu mõtteid mujale viinud, ise seda teadmata. Nüüdseks on nad kõik kadunud, ka parimad neist ja mind on vallanud paanika, hirm. See viimane pigem ikka sellepärast, et kardan, et olen saanud jälle haiget, kuid.... miskit nagu ütleks, et hullem on veel ees.
Ma näen sind öösiti unes, mistõttu hommik pole just kõige helgem.
Tean, et pean edasi minema, ei saa oodata. Sest valikud on samad ja tean, et see ei muutuks.
Ma ikkagi leian end vahepeal mõtlemast, et kui me peaks nägema, mis siis oleks. Kuid ma tean, et on parem, et ma ei saa kunagi teada, ükskõik kui väga ma ei tahaks.

Mõtlesin asjade üle järele, maalt Tartu sõites.
Tunnen, et pean võtma eeskuju natukes teistest ja juhinduma sellest, mis on õige.
Pole mõtet inimesi piinata või neile lootusi anda, kui isegi tead, et suhtled nendega vaid tähelepanu saamise eesmärgil. Seda enam, et nad on valmis sulle asjad hõbekandikul ette kandma.
Miks ma ei suuda võtta vastutust?
Ma ei taha ilmselt suureks kasvada, kuid mida aega edasi, seda enam tunnen, et tahan ja võib-olla olen teinud seda samm sammu haaval.
Mul on unistusi ja asju mida ma tahan iseseisvalt saavutada, kuid pole midagi mis mind motiveeriks seda tegema. Mis annaks mulle tõuke, et vot nüüd on vaja asi käsile võtta.
Olen elanud päris suure osa oma elus üle oma võimete. Jah, üle oma võimete, mitte vanemate.
Peaksin ükskord aru saama, et kõige kallim ja firmakam asi pole just pikemas perspektiivis parim. Sest järgmisel hetkel pole sul süüa ja vanemate käest raha lunimine pole enam meelt mööda asi.
Kuid kahjuks õpilasena veerand või poole kohaga töötamine pole ka päris meelakkumine, mitte, et see raske oleks, kuid saadav summa on lihtsalt meeletult väike.

Samas mõtlesin ka viimase paari, kolme päeva sündmuste peale.
Ma ausalt olin õnnetu, hirmul, vihane, õnnelik. Kuid siis ühel hetkel ikkagi jõuab kohale reaalsus, et isegi kui asjad peaksid nii minema nagu mina soovin, siis kes ütleb, et see kõik uuesti ei kordu?
Stsenaariume saab olla sadu, kuid tõele aru andes ei garanteeri mulle keegi milline neist siis tulema peaks. Tean, et on mõttetu enda aega raisata ja oodata. Ma ei tea isegi miks ma seda teen. Kas teen? Mul võib küll igapäevaselt mõttest läbi käia küsimus, et kuidas tal läheb ja kus ta on, mida ta teeb... kuid see on paratamatus, kui su elust on läbi jooksnud selline inimene, keda sa arvad, et võib olla see, keda sa oma ellu pikemaks perspektiivis tahaksid.
Tegelikkuses ei garanteeri keegi, et ta uuesti jäädavalt elust läbi jookseb. Seetõttu tunnengi, et pean laskma lahti. Võtma endale omad eesmärgid ja võitlema nende asjade nimel, mida ma ise meeletult tahan, hoolimata sellest, et ma tõepoolest ei oska öelda, mis need praegusel hetkel olla võiksid.
Olen kindel ka selles, et isegi kui teed ristuks ei oskaks ma esmapilgul midagi teha. Arvan vähemalt, et ei oskaks. Sest antud inimesega on mu käitumismuster olnud seletamatult erinev tavalisest. Ma olen vana rahu ise.

Life is unexpectable.

It all comes back to you when you least expect it.
Sain paar päeva tagasi kirja, mis mu konkreetselt teki all värisema võttis. Ilmselt šokist. Olin nagu väike krambitaja teki all. See oli ilmselt sellest, et ma pole arvanud, et asjad nii ruttu 360 kraadi pöörduvad. Ootasin, et see juhtub ehk poole aasta või aasta pärast.
Naljakas on see elu. Just leidsin ühe tohutult toreda inimese enda ellu, kes lootsin, et suudab asendada seda, millest ilma jäin. Siis selgub, et see inimene läheb aastaks ajaks eemale, juhtub jälle ootamatuid asju, mida ma poleks oodanud ning siis pauhh, tekivad vanad asjad uuesti päevakorda.
How does it work?