Sorry, järgnev postitus on ilmselt äärmiselt negatiivne ja vihane. Vabandan ette, kuid mul on vaja see enda süsteemist välja saada.

Nimelt noh täna nagu Volbriööl ikka on tudengitel plaane sadu, mina aga siin lihtsalt vaevlen dilemma otsas kas üldse minna või ei. Seda siis tervislikel põhjustel, kuna mul oli ju vähem kui nädal aega tagasi mandlioperatsioon.

Arutasime vaikselt kuttidega, et mis tehakse jms ja noh kõik otsad üldiselt lahtised. Siis tuli välja, et nad on kutsutud ühte korterisse soojendama, hiljem siis Hents mainis, et ta uuris, et ma võin ka tulla. Küsisin, et siis mitte näida nõme ja võtta kõike iseenesestmõistetavana, et kas see on kindel ja et ma nagu ei taha kontvõõras olla. Sest tunnistan ausalt, et seda tunnet ei taha mitte kellelegi, kui sind kuhugi ei taheta.
Kutt siis vastas mulle vastu, et ma võin tulla, kuid tema kriteeriumiks on see kui ma mingeid tujusid välja elama ei hakka.
MIDA!? WHAAATT!? Sa tõesti just ütlesid nii?

Kriteeriumid? Kui vana ma olen? 11?
Kes oled sina, et ütled mulle midagi sellist?

Ma ausalt olen täiega pingutanud, et me normaalselt läbi saaks, ilmselt tema ka. Kuid minu rahumeelsuse rikkus just see lause.

Ole normaalne, mina ei seadnud mingeid kriteeriume sulle minu sünnipäevale tulemise suhtes, ma lihtsalt ütlesin, et sa ei ole kohustatud tulema kui sa ei taha. Ma ei seadnud kriteeriume, mitte millegi osas. Tegemist oli minu sünnipäevaga ja mu perega ja mu kõige lähedasemate sõpradega.
Oleks äkki siis pidanud nagu välja tuleb?

Ja kõige tipuks hakkad sa arutama kõva häälega, et minu osas tekkis väike küsimus ,et kas ma tulen, tujude mõttes.

Kas sa tead mees, et see on kohatu. Tule räägi mulle otse näkku, mitte nii, et ma olen kõrvaltoas ja kuulen sellest.
Esmalt hoidsin end seisukohta välja karjumast sellepärast, et mul pole võimalik lihtsalt karjuda hetkel, teisalt ma ei taha jälle mingit konflikti.

Sorry, tõesti, kes seda lugema pidid, aga ma olen hetkel tohutult vihane.