Miks mul on selline nõme tunne, et ma oskan kõik asjad ära rikkuda?
Kui asjad hakkavad paremuse poole minema, oskan mina ikka ja jälle nad vussi keerata.
Kuidagi liigselt iseenesestmõistetavalt hakkan asju tegema, mis on vale. Ning kui ühel hetkel sellest aru saad, et midagi valesti oled teinud, siis noh ei jää ju muud üle kui peast kinni haarata ja aru saada, et ikka ja jälle tegid sa midagi valesti.
Samas, kas on õigust olla armukade inimeste peale kes sinul juhtugu mis iganes kogu aeg ümber on?
Ma olen egoist, mulle meeldib tähelepanu. Kui sellest jääb vajaka või kui keegi teine varastab minu tähesära, siis ma hakkan tujutsema ja mossitama. Just nii juhtus ka täna.
Poisid olid all over ümber mu sõbranna. Tundsin end väga kõrvalejäetuna. Samas see mis ma teen ja see, et ma sellise asja pärast endast välja lähen on lapsik, kuid sorry, ma ei oska sinna midagi parata.
Kogu aeg on mingi kamm. Nädal-paar ja siis on jälle kamm. Tahan seda oma süsteemist välja saada. Ausalt tahan, kuid teine osa minust tahab olla armastatud. Kuid enese teisele pealesurumine pole armastus. Pigem nagu vägistamine. Kuigi noh Stockholmi sündroom räägiks mu kasuks. Ma ei tea, unustama peab. Aga kui midagi on konstantselt sul meelel, siis kuidas sa seda teed?