Mingi madalseis vist jälle.
Ausalt ma ei kahetse, et ma usast ära tulin, sest see närvipinge mis seal kaasas oli ja see kui keegi kukil istus.. võehh, ei taha mõeldagi. Kuid mulle tundub, et mulle on vaja seda, et keegi kukil istuks, sest muidu ma ei tee asju ära.
Otsin tööd eks, well iga loll teab, et kui sa midagi ei tee töö leidmiseks siis ei saa sa seda ka leida.
Täielik motivatsioonikriis. Pole tahtmist midagi teha.
Tean, et fookus tuleb suunata enda peale, teha asju mis mulle meeldivad ja elu on ilus.
Kurat, tean ma jee mis mulle teha meeldib. Ohei, aga tean tegelt ju, laiselda meeldib aga selle eest palka ei maksta!?
Kool on ausalt nii mõttetu, et ma tahaks peast kinni võtta ja karjuda. Sama mõttetu koolisüsteem edasi. Tunde mul praktiliselt pole, mingit koormust pole. Mis tähendab, et pole pinget, pole rutiini.
Ma ei teagi nüüd kas mulle meeldib  rutiin või ei, kuid tean ühte see hoiab mind ohjes. See on harjumus. Ning kui sa midagi teed kogu aeg harjumuse pärast, siis sa vähemalt tead, et teed selle ära.
See on peaaegu nagu mu harjumus, mis on suuresti tekkinud pärast kuttide juurde kolimist, putru keeta. Ma ei taha meenutada ka seda rõvedat pudrumaitset mis mulle eelmisest korterist meenub, sest seal ma keetsin nagu vana loll ise putru veega. Mis puder see on? Maitsetu plönn, aga vot piimaga, see on teine asi :)

Tunnen, et pean härjal sarvist haarama, sest muidu langen laiskuse auku. Ma tahan olla produktiivne, aga kui tuleb see, hetk et olla produktiivne.. siis.. noh..teate isegi... FB ja mõttetu netis istumine. Oleks, et ma loeks midagi kasulikkugi. Oh ei.
Tunnen, et olen jälle seal samas faasis mis eelmine aasta. FB keeld. Tahaks teha, aga kogu suhtlus on ju seal. Või noh tegelikult pole. Mul on ju peale pandud blokk, et ma ei näita inimestele, et ma olen online. Mis tähendab seda, et ma väldin suhtlust, oleneb muidugi kas sa oled selles listis kellele ma luban end näidata. Mõttetu.. I know.
Ja üks asi, mis mind ennast häirib on see, et ma vannun ja ropendan nagu voorimees.
Naisterahvas.. võiks nagu end ilusasti üleval pidada.
Oeh, sellega tuleb midagi ette võtta. 5 senti iga sõna eest purki? Arvestades kui palju neid sõnu tavaliselt tuleb, siis küll..
Vähemalt on harjumus ka natuke positiivne. Pooled sõnadest on millegi teistsugused väljundid nagu "Türi", "Putka" jne..

Vot, see tuleb ära teha.

Ahjaa, löömine võiks ka sinna minna. Sest mul on rõve harjumus kutte lüüa.

Vähemalt on probleemi tunnistamine samm lähemale paranemise poole :)

Fingers crossed.

Kuidas lasta lahti asjadest?
Päris raske on vahel kui saad aru, et üks või teine pole sulle hea, kuid siiski jätkad jäärapäiselt edasirühkimist asjade muutmise asemel.
Või kui sul on pikad juhtmed ja sa tõesti ei saa aru, et miski pole sulle hea.
Kust leida see jõud, et lasta lõplikult lahti, et mitte vajuda tagasi ning anduda kiusatustele?
Kuskilt tuleb see leida, sest suitsidaalne käitumine pole ka hea.

Miks mul on selline nõme tunne, et ma oskan kõik asjad ära rikkuda?
Kui asjad hakkavad paremuse poole minema, oskan mina ikka ja jälle nad vussi keerata.
Kuidagi liigselt iseenesestmõistetavalt hakkan asju tegema, mis on vale. Ning kui ühel hetkel sellest aru saad, et midagi valesti oled teinud, siis noh ei jää ju muud üle kui peast kinni haarata ja aru saada, et ikka ja jälle tegid sa midagi valesti.
Samas, kas on õigust olla armukade inimeste peale kes sinul juhtugu mis iganes kogu aeg ümber on?
Ma olen egoist, mulle meeldib tähelepanu. Kui sellest jääb vajaka või kui keegi teine varastab minu tähesära, siis ma hakkan tujutsema ja mossitama. Just nii juhtus ka täna.
Poisid olid all over ümber mu sõbranna. Tundsin end väga kõrvalejäetuna. Samas see mis ma teen ja see, et ma sellise asja pärast endast välja lähen on lapsik, kuid sorry, ma ei oska sinna midagi parata.
Kogu aeg on mingi kamm. Nädal-paar ja siis on jälle kamm. Tahan seda oma süsteemist välja saada. Ausalt tahan, kuid teine osa minust tahab olla armastatud. Kuid enese teisele pealesurumine pole armastus. Pigem nagu vägistamine. Kuigi noh Stockholmi sündroom räägiks mu kasuks. Ma ei tea, unustama peab. Aga kui midagi on konstantselt sul meelel, siis kuidas sa seda teed?

Vahelduseks melanhoolsusele.

Tunnistan, et mu enesetunne pole hetkel kõige parem. Kraadisin endal hetk tagasi väikse palaviku. Ja ma olin just nädal tagasi haige! Tuleb tervise korrastamise ja immuunsuse tõstmisega kiiremas korras tegelema hakata.
Ma ausalt öeldes ei tegi kust alustada.
Olen jälle karsklane, natukesekski. Teadagi mis põhjustel. Kuna rohud tekitavad ikka jubedaid reaktsioone alkoholiga koos, siis pidasin paremaks hoida lollustest eemal vähemalt kuu aega.
Päris suur dilemma on tegelikkuses. Seekord mul oli isegi kahju seda otsust vastu võtta, sest tundsin, et mulle juba hakkas alkoholi tarbimine meeldima, mis pole kunagi postiivne. Seda enam kui su enda geenid on loodud alkoholismiks. Mis minu puhul tähendab seda, et mul pole ausalt pohmelli hommikuti. MA ei tea millest inimesed räägivad kui mainivad, et nad surid pärast eilset joomist. Sorry, ei tea. Või siis mu uhkus ei lase mul seda tunnistada, et mul paha on. Ja noh teadagi värk, et mõtlemisega saab palju asju teha eks, ehk võib see konks olla seal kinni. :D

Leidsin oma vihale teise väljenduse. Katsetan kickpoksi trenni. Peale nägusa treeneri on seal päris vinge. Saab peksta korralikult ja noh saab peksa ka korralikult, AGA seda kaitsmetega muidugi ja vastu labakuid pekstes. Nii karmiks asi veel ei lähe. Kuid naudin 100% kui läbi võib olla pärast ühte trenni.
Käed valutavad, lihased on väsinud ning järgmisel päeval sa põhimõtteliselt ei liigu, sest sul on lihased korralikult tööd teinud.


Samas on end raske sundida koolis käima kui seda praktiliselt pole. No ausalt. Mul on nädala peale ehk 3 loengut. Ülejäänud aja passin suht niisama, häbi tunnistada, aga kahjuks nii on. Miks ma niisama passin on see ,et ma olen nii kuradima laisk jälle, et ma ei viitsi väga tööotsimisega tegeleda.
Ma arvan, et see asi tuleb kiiremas korras käsile võtta muidu on jamasti.
Kõik head harjumused kaovad niiviisi ära.

Söögitegemine on mu üheks suureks "hobiks" saanud. Või noh ausalt mitte negatiivses mõttes. Lihtsalt teen süüa viimasel ajal. Ilmselt on asi selles, et mul on kaks nunnut kellele süüa teha. Ja ausalt nad on nunnud. Sorry Meeri kui sa seda loed, aga ma ausalt kardan, et kui me sügisest Kareni ja sinuga kokku kolime, siis pole see pooltki nii lahe. Kamoon, kui sul on sitt tuju ja tahad et keegi selle heaks teeks siis piisab ühest testosterooni täis mehe kallistusest ja kõik on jälle ilus ja hea. :)
Kahjuks on käes juba märts. Juuni pole enam mägede taga. :(

""Kes elab, see usub, kes ootab, see loodab, kes igatseb, see armastab. Me maailm võib olla üks vaade, üks pilt me akende taga, kus metsatukk määrab me ruumi ja pilved ta kohal me aja. Miks elad, miks oled, miks hingad, kas selleks, et küsida saaks, kes mina siin olen, miks hingan ja teada, et teada ei saa.""

Ahjaa, arsti juures on nüüd korralik vahe sees. KUU aega. Oh seda minu rõõmu, kui ta mulle seda ütles. Mis tähendab, et asjad liiguvad positiivsemas suunas. Samas mu depressiivsuse test oli ikka tunduvalt paranenud. Kolmedest ja enamikust neljadest said nullid ja üksikud ühed. :)

Kuid kuna ma alguses mainsin, et olin haige, siis võtsin vastu otsuse ja julguse lõigata kõrilõikajad oma kurgust välja. Märtsi lõpu poole arstiaeg, eks näis mis saab. Hulluke tahab vabatahtlikult mandliopile minna.  Sadist kurat.

Tegelikkuses on päris raske asju teistmoodi näha kuttidega koos elades. Samas see on hea. Nad ausalt tõmbavad sind tagasi kui sa asju hakkad üle mõtlema. Aga kurat, andke andeks ma olen naine, see on minu loomuses asjast A-st Y-ni jõuda!
Mis muidugi toob mind igast sekeldusteni. Ja toob mulle südamevalu, sest ma oskan varjudest draamad teha. Oeh, aga eks see õpetab. Et ehk asjad ongi must-valged, mitte varjudega.