Oh well...
Selgus, et pean maal käima ja kooliasju tooma, et oma hindeid ära teha koolis. Mis tähendaks ju koju minekut ja teistega suhtlemist.
Sain teada, et vend läheb maale ja saaksin kolmapäeval kohe hommikul emaga linna tagasi. Perfekto. Saaksin asjad kokku panna ja hommikul kohe jälle tulema. What else do I need?
Tuleb välja, et isegi kui ma midagi ei tee või ei ütle, saan ma vastu päid ja jalgu.
Ma ausalt mõtlesin, et ma ei tule koju ja ei taha tulla pikal ajal.. Nüüd ma tõepoolest ei taha. Ainukesed kaks inimest kelle puhul ma olen kindel, et sealt mingit kräppi ei tule on mu pisike õde ja vanaema.
Psühholoog andis mulle ülesande oma päeva hinnata 10 palli süsteemis.
Ma olin meeletult uhke selle üle mida ma kõigest kahe nädalaga Tartus korda olen saatnud. Ausalt, nii motiveeriv on elada koos kahe noorega, kes teevad midagi, ausalt tekib tunne, et aga miks mina ei tee?
Ja teedki.
Kõikide päevade hinded siiamaani 8-d ja 9-d.
Kuni tänaseni. Ma olen ausalt endast väljas. Kui päris aus olla siis nutan.
Lihtsalt istu autosse ja sind sõimatakse läbi, üritad küll vait olla ja mitte midagi teha, siis pannakse ka vastu päid ja jalgu.
Kas see on normaalne, et ma ei taha oma koju tulla?
Samas kas see on õige, kui inimesed ütlevad, et nad toetavad sind, ära raha pärast muretse, ning kui sa lõpuks teedki seda millest jutt oli on sul 10 eurot, et süüa osta kahe nädala jooksul, või noh kes nüüd teab kui pika aja jooksul.
Ma ilmselt olen liiga kriitiline, sest paljudel pole sedagi. Kuid mõte jääb samaks.
Kindlasti saab järgnevad kuud kuni juunini olema äärmiselt intrigeerivad.
Igatahes, mina otsin tööd, nii et kui keegi teab mõnda kohta, kuhu võtta tööle üks suhtlusaldis tüdruk, siis andke teada! :)