Oh well...
Selgus, et pean maal käima ja kooliasju tooma, et oma hindeid ära teha koolis. Mis tähendaks ju koju minekut ja teistega suhtlemist.
Sain teada, et vend läheb maale ja saaksin kolmapäeval kohe hommikul emaga linna tagasi. Perfekto. Saaksin asjad kokku panna ja hommikul kohe jälle tulema. What else do I need?
Tuleb välja, et isegi kui ma midagi ei tee või ei ütle, saan ma vastu päid ja jalgu.
Ma ausalt mõtlesin, et ma ei tule koju ja ei taha tulla pikal ajal.. Nüüd ma tõepoolest ei taha. Ainukesed kaks inimest kelle puhul ma olen kindel, et sealt mingit kräppi ei tule on mu pisike õde ja vanaema.
Psühholoog andis mulle ülesande oma päeva hinnata 10 palli süsteemis.
Ma olin meeletult uhke selle üle mida ma kõigest kahe nädalaga Tartus korda olen saatnud. Ausalt, nii motiveeriv on elada koos kahe noorega, kes teevad midagi, ausalt tekib tunne, et aga miks mina ei tee?
Ja teedki.
Kõikide päevade hinded siiamaani 8-d ja 9-d.
Kuni tänaseni. Ma olen ausalt endast väljas. Kui päris aus olla siis nutan.
Lihtsalt istu autosse ja sind sõimatakse läbi, üritad küll vait olla ja mitte midagi teha, siis pannakse ka vastu päid ja jalgu.
Kas see on normaalne, et ma ei taha oma koju tulla?
Samas kas see on õige, kui inimesed ütlevad, et nad toetavad sind, ära raha pärast muretse, ning kui sa lõpuks teedki seda millest jutt oli on sul 10 eurot, et süüa osta kahe nädala jooksul, või noh kes nüüd teab kui pika aja jooksul.
Ma ilmselt olen liiga kriitiline, sest paljudel pole sedagi. Kuid mõte jääb samaks.
Kindlasti saab järgnevad kuud kuni juunini olema äärmiselt intrigeerivad.
Igatahes, mina otsin tööd, nii et kui keegi teab mõnda kohta, kuhu võtta tööle üks suhtlusaldis tüdruk, siis andke teada! :)

Heihei, mina siin :)

Nii naljakas kui see ka pole, ma ei tunne, enam jälle karjuvat vajadust siia kirjutada, mis on minu puhul hea märk. Siiski, elulised teemad tulevad arutamisele ka siis kui elu on teinud lükke ülespoole.
Sai jälle käidud psühhoterapeudi või psühholoogi või ma ei teagi kelle juures. Seekordne sessioon mõjus rahulikumana, ma olin ise paremas tujus ja tundsin, et mõtlen rohkem kaasa, mitte ei aja mingit täiesti seosusetut juttu suust välja :)
Ta jõudis ka järeldusele, et näen maailma väga must-valgelt. Ilmselt on tal ka tõsi, sest mulle on seda ka varem öeldud (ema poolt muidugi).
No ja ma arvan, et kui mul on pidevalt ainult kaks valikut, kas ma teen asja 100% või löön käega kui asi pole minu jaoks õige või noh mul huvi puudub. Nii on tegelikkuses koolitööga ka. Kui mul on savi ja huvi puudub, arvata on, et asjast head nahka ei tule. Või näiteid on ausalt öeldes sadu, ma ei viitsi pingutada poolikult või poolenisti teha. Kui on üle jala, siis juba korralikult ja kui ei, siis on ülima pühendumusega tehtud. Isegi söögitegemisega on nii, kui ma selle ette võtan, siis 100% ja tuleb ülimalt hea asi, aga niisama igapäevaselt ma väga ei kokkagi...

Samas tõusis päevakorrale vana teema, mida ma eiranud olen. Kui päris ausalt olla, siis sümpaatiaid on varem olnud, kuid need on pigem olnud seksuaalsed... Nüüd leidsin, end kui puuga pähe löödud ja sain aru, et pean vahet tegema lihtsalt meeldimisel ja kinnisideel. Päris raske on. Või noh päevakorral on korralik dilemma minu ja selle vahel, et ma näen asju must-valgelt, KUNA ma ei julge midagi teha, isegi üritada, sest mul on automaatselt blokid peal, blokid mille ma ise olen ette pannud. Minu loomuses pole see, et asjad juhtuvad vaikselt. Pigem ikka pauguga ja suurelt, ei ole mingit omasoodu ajaga kulgemist. On nüüd ja kohe või mitte midagi. Siiski üritan võtta päev korraga, et saada selgusele mis toimub.

Mis siis teistest asjadest? Well, mulle anti uus ülesanne, pean hindama oma päeva või tuju vms.. See on kordi lihtsam ülesanne kui kirjutada oma negatiivseid mõtteid üles. Kooli kirjutasin,  et mis toimub, et kas on võimalik kuidagi midagi teha. Oma kursusega pole võimalik jätkata, aga üldkokkuvõttes on võimalik asju edasi teha. Tööotsingutega on nii, et ma olen siin viimased paar päeva CV-d kõpitsenud. Nii, et fun :) Varsti töötukassasse jms. Ahjaa, sain teada, et pean omi rohte võtma kokku 6 kuud, mis tähendab, et ma järgmised 5 kuud olen kaine, sest olen järeldusele jõudnud, et joomine minu puhul ei tule enam kõne alla.

Heihei! :)

Kui ma nüüd päris aus olen siis ma ei mäleta palju on aega viimasest postitusest möödas, kuid tean üht, et kui ma postitada ei taha, siis on mul kõik parem.
Hetkeseisuga olen kolinud kokku kahe väga toreda tudengiga, tegemist on noormeestega, kellest üks õpib arstiks ja teine füsioterapeudiks. Erialad ise juba ütlevad, et tegemist on korralike kuttidega. :)
Olen käinud mööda arste, täpsemalt psühholoog ja kardioloog ja endokrinoloog...
Kuid tean öelda üht, et varsti ei pea enam kilpnäärme rohte võtma. Analüüsid olid paremad. Märtsis uuesti kontrolli.
Käisin koormustestil ka, et teha kindlaks, et mingeid rütmihäireid pole, aga tundub, et antidepressandid on teinud oma töö, mida ebakorrapäratut nad ei leidnud, mis on ju ülihea!
Psühhoterapeut kirjutas mulle välja uue doosi antidepressante ja ma tõepoolest tunnen, et need mõjuvad, ma olen hakanud pingutama asjade nimel, vaikselt tekib motivatsioon. Tujud küll käivad, aga seda ma seostan ka  pigem perekonnaga, kellega ma olen liiga kaua juba ühe katuse all olnud.
Plaan on jätkata õpinguid, leida töö.
Viia ellu oma unistused. :))
Tunnen, et see tagasi kolimine, kuid teise kohta on nagu uus algus, mis siis, et samas kohas. No võiks isegi öelda, et peaaegu samas kohas. Mõni maja endisest elukohast!

Vot, aga olge tublid!

Teie Nele :)

Oh gaaddd.
Mõtlesin, et mu päev hullemaks minna ei saa.
Peale selle, et olen paanikas, et mis saab kui ma põhimõtteliselt enam rohte ei võta mis mind aitaks, siis milliseks ma jälle tagasi muutun, siis on kahjuks tragöödia juba kohale jõudnud.
Kui ma nüüd aus olen, siis ma sain paremini magada ja mu söögiisu tõusis ja nägin ilusaid siivutuid unenägusid. Kuid nüüd kui ma ausalt ei tea kelle või mille peale enam vihane olla või kelle peal end välja elada... Ma saan aru, et see pole õiglane, et ma kõiki teisi süüdistan, aga ma tunnen, et ma olen nelja seina vahel vangis ja ei oska oma eluga midagi enam peale hakata.
Absoluutselt kõik ajab mind närvi. Nüüdsest tänu Maikenile võtan oma ravimi "jääke" nii vähe kui saab, et siiski mingi konsentratsioon veres oleks, ehk midagigi toimib, aga see pole vist kõige parem idee.
Ma vist pole emale veel nii julmalt vastu haukunud kui täna. Peale selle hoian kõigist eemale. Ma ausalt ei taha kellegagi suhelda. Ema tahtis vist heal eesmärgil mind metsa kaasa jalutama.. No thanks. Mul pole mitte mingit motivatsiooni, ma ausalt tunnen end vaikselt nagu paks Garfield.
Teisel hetkel tahan kirjutada üles asju mida ma teha tahan ja millega võiks algust teha.
Ma arvan, et ma saan aru miks Maiken kohe tegutses kui ma ütlesin talle lause, et ma parem lähen eemale ja ei räägi. Ta ütles, et ta ei tahaks oma vihavaenlaselegi seda. I feel that.
Eriti "tujutõstvad" on mingid Motiveerivate lehtede postitused... a la mis vahe on edukal ja ebaedukal inimesel. Ma oleks vist kõik linnukesed viimasele juurde kirjutama. Oleks Success olnud? Oh ei, nutuvõru oli ümber suu.
Ja mida ma heldimusega siis avastan täna. Mõtlesin, et hea mõte, et on kutid, kes vähemalgi või rohkemalgi määral on haiget teinud oma teadetest kustutada, et neist midagi ei kuuleks. Sõpradest ära kustutamine oleks natuke liiga drastiline. Ja tegin ma siis seda ühe nn "sõbraga" kui ma avastasin, et ta on suhtes, juba kuu aega. Ja ma vannun, et 24 dets saatis ta mulle sõnumi teemal Threesome.
Ei, sorry, ma ikka ei tunnista et nad sead on. Neil on vajadused, aga ilmselt pole see neiu piisavalt hea materjal igavesti truu olemiseks.

Vabandan, et kasutasin seda kohta oma viha välja elamiseks. See on üks mürgisemaid postitusi üle pika aja.