Ma luban, et ma räägin niipea kui avaneb võimalus mis kõik vahepeal toimunud on.
Kuid vahepeal pean lihtsalt emotsioone välja laskma, sest ausalt ei ole kellegile helistada või kellele kurta. Üks ei saa aru, või teine räägib vastu, et asi ei ole nii.
Kuidas ta siis ei ole?
Ma ei kujuta endale ju asju ette.
Polnud pikka aega su blogi lugenud, täna siis juhtus, et lugesin, kuna üks isik tuletas selle olemasolud meelde.
Ma ei tea enam, kes sa oled.
Sa ei ole enam inimene, kes on mulle üheks oluliseimaks sõbrannaks.
Seda on valus tõdeda, kui sa tunned, et sind tõrjutakse.
Tunned, et sind ei taheta kuhugi. Öeldakse, et ei tulda sinna, kuhu sa ülekõige ootad sinu jaoks olulisi inimesi.
Miks kurat ei saa asju näkku öelda?
Tahad ausalt teada?
Sel ajal kui teie Kareniga bussipeatuse pingil istusite, valasin mina pisaraid. Ma ei ole seda teinud sügisest saadik!
Kui sa ei räägi, ei ole vaja minul ka kontakti otsida.
Mul ei ole vaja suhelda inimega, kes mind kuhugi ei taha. Tohutult haiget teeb, kui inimene tähendab sinu jaoks poolt elu ja siis ta tõrjub ja jonnib ja leiab sinus negatiivseid külgi. Sorry, ma tean, et ma tahtsin, et sa välja ütleks, mis sind häirib, kuid.. miks sa ise pead nii nõmedalt käituma siis?
Mina olin juba leppinud, et jään sinna, sest Karen oli öelnud, et ma olen ka oodatud.
Mida teed sina? Küsid kõige rohkem haiget tegeva küsimuse "Nele, kuna sul buss läheb?"
Selge, sa ei tahtnud mind sinna.
Öelnud siis!

Laupäeval lugesin bussis terve tee raamatut, mis sulle ei meeldi.
"Inimestel on kalduvus näha teistes seda negatiivset, mida nad endas ei näe või näha ei taha." - Peep Vain.

Me oleme sarnased, kuid samas nii erinevad. Sina oled muutunud, sa oled suhtes. Ning seetõttu näed minus seda, mis oli sinul varem olemas.

Ma olen sügavalt pettunud ja vihane.
Ootan sinult selgitust.

Niipalju siis pushimisest..
Neljapäev oli pikk, aga sai kiirelt otsa. Igatahes ma avastasin, et ma jään viimasel ajal kergemini loengutes magama kui varem. Halb märk.
Seejärel Kareniga raamatukokku ja koju.
Kuna Lauraga oli päeval tekkinud taas väike plaan, et võiks midagi teha, aga rahatud nagu me olime mõtlesime, et võiks ikka midagi teha.
Ühel hetkel tuli mulle meelde, et mul on pudel Kosmost kodus, idee selle joomisest kõlas rohkem kui jubedalt, kuid rotid on rotid.
Laura tõi koka ja piibu. Nii me siis kahekesi jutustasime ja jõime.
Kusjuures ühte parimat jooki üldse. Kosmos ja koka ja jää.. Mmmm... Ei tasu ikka asju esmamulje järgi hinnata. Kahju, et seda jooki enam ei ole, otseses mõttes ei olegi, poodides ka mitte.
Niisiis linna minek, Atlantis.
Sama garderoobipoiss nagu alati. Seekord otsustasin, et oleks aeg juba tuttavaks ka saada.
Kristjan siis.
Lauraga jõudis kibekiirelt kohale, et rahvast ei ole, sest ei olnudki, mõtlesime, et võiks edasi liikuda. Seejärel idee CT. Aga kuna Nele oli nii rumal, et ei attendinud, siis tasuta sisse ei saanud enam, kiire plaanide muutus Möku ja Laura tuttavate prantslaste näol.
Muidugi ei andnud Kristjan mulle mu mantlit kuid pika mangumise peale ta siiski leebus. Samad trikid, vajad mantel selga aidata.
Cute!
Romain ja Nicolas olid päris lahedad. Üks "Leedu" kutt ka, kes oli kuradima kena.
Taastasin sõprust noormehega, kellega ma ükskord natuke kaklesin Illukas. Ta on ikka nõmedalt libe sell ja ma ei seedi teda üldse.
Möku pandi kinni ühel hetkel ja edasi Zavoodi. Seal sain mina aru, et tänaseks aitab ja kobisin kuhu? Jakobi tänavasse. Mitte koju. Mõistus.
Hommikul sealt koju ja asjad kokku ja magama. Seejärel Puhhiga rongile ja kiirelt juuksurisse.
Seejärel kiirelt Mooni ja Lasteaeda praktikabaasi lepingut sõlmima. Jei, saan minna sinna kuhu tahan :) Siis Aloga kiirelt koju ja edasi Sanatisse lepingut tegema. Käisin kiirelt ka vaatasin Mustajõe üle.. eelmise aasta tasemest killuke veel puudu.
Siis tudusin poole õhtuni ja läksin vara magama. Hommikul koristasin ja magasin veel kogemata päeval. Õhtul film. Tühja lastud päev, kuid vahepeal peab neid ka tegema. Pühapäeval ma muidugi räigelt kahetsesin seda, sest nii palju oli vaja ära teha.
Selgus, et teadusartiklite või allikate tööd võib teha kuni 18-ni. Jeesss...
Pühapäeval siis mingi hetk sain lõpuks kõne tagasi ka Puhhilt, kes ütles, et 10 minuti pärast oleme maja ees. Üks järjekordne "huvitav" sõit Tartu. Nii nilbet juttu pole need kaks poissi mulle veel ajanud. Tänan meeldiva sõidu eest Alo ja Tauno!
Esmaspäev... ahjaa, täna ju. :D
Kooli ja asjad kokku hommikul ja lepingud Impsile ja pärast kooli kiirelt bussi peale.
Siin ma siis nüüd olen. Terve nädal nii ära planeeritud, et ei ole otsa ega äärt.
Pealekauba on mul selline nohu, et ma ei tea mis teen. Pea on nii paks otsas.
Homme viisa intervjuu. Seejärel kiirelt Tartu, nii kiirelt kui võimalik ja vene arvestus, seejärel Veikoga kokku saamine, ahjaa hommikul veel enne intervjuud saan Aimega kokku, kell 8.00 ! :D
Siis vaja pereplaneerimist teha.
Kolmapäeval kool, pärast seda Porno=Sex!? väitlus vist Raekojas, siis meeting ja siis öösel kunagi Tallinna tagasi.
BRÜSSEEEEEEEL!
05.30 peame Kaisaga siis lennujaamas olema.
Eks ma räägin lähemalt siis kui tagasi jõuame! :)
Olge tublid!
;)

Ennast tuleb push'ida, muud moodi ei saa.
Terve päeva end pushinud.
Hommikul kõndisin kooli, kontsade ja seelikuga (ma ei tea kus mõistus oli).
Aga point on, et kõndisin.
Homme toob emme mulle hommikul jalgratta :)
Ma vist siis lendan ühel hetkel metallivärvi ostma poodi, et ratas üle tuunida...
We'll see.
Kuna kell läheneb 11-le, siis olen mina juba ajahädas.
23-st siis igapäevaselt tuttu. Nii palju kui on vähegi võimalik.
Aga, tahtsin seda öelda, et mu neti-mitte-tahaühendamise-viitsimine mõjub hästi.
Selle asemel, et netis istuda õppisin Introt.
Mis tuli isegi paremini välja täna kui ma lootsin.
Varsti hakkan teie peal harjutama :D
Ma siis kiirelt kikusid pesema ja lapse ealisi iseärasusi lugema.

Keep up the good work!
:)

Midagi on valesti.
Eks minul saab ka pika peale see "Kõik-on-hästi-ja-elu-on-ilus!"- tuju otsa.
Ma ei viitsi, ausalt.
Saadaks kooli kus seda ja teist, nii palju on teha.
Ausalt ma ei tea isegi mida ma siis teha tahaks kui ma seda kõike hetkel teha ei taha.
Tuleb sisendada positiivsust ja otsast peale hakata.
Midagi muuta.
Tulin koju ja pesin üks-kaks-kolm aknad ära, kuigi oleksin tahtnud välja jalutama minna.
Seejärel, vaikselt on kõlgutatud mõtet, et võiks toa ümber tõsta.
Kusjuures... ALLES nüüd.
Ma olen selline tegelane, kes tüdineb kähku või midagi on valesti siis asjad koduses keskkonnas tõstetakse ümber, et elu uued tuurid sisse saaks.
Nüüd juhtus see siis alles.
Endal ka kummaline mõelda.
Kuid tunne pole parem, mitte oluliselt.
Palju on veel teha.
Tahaks kodu kõik korralikult ära koristada, nagu suurpuhastust.
Kuid mõnel neiul on hetkel piisavalt palju õppida ja teha kogu aeg, nii et see vist eriti ei õnnestu.
Mitte, et mul õppimine õnnestuks, jätan asjad viimasele minutile ja siis nad jäävad ka pahatihti tegemata.
Ahjaa, ma ei saanud riigieelarvelisele kohale, ma ei tea kas ma juba ütlesin seda. Vist mitte.
MA ei ole kurb, ausalt. Elu läheb edasi. See oleks üks pisike positiivne käik olnud, muud midagi :)
Tegin endale pisikese teene..
Tõstsin puhtkogemata ja jälle jonnist laua nii kaugele netijuhtmetest, et juhtmed ei ulatu korralikult arvutini, mis tähendab ,et netti saamiseks tuleb jamada või kuskil iks kohas istuda.
Mis on hea! Sest kes tahaks nii ilusalt kevadel toas arvutis istuda.
Parem minna kergemat vastupanu teed ja lugeda raamatuid, mis mind juba kuid vist varsti kummutil ootavad, kuid mida ma siiamaani kuidagi läbi loetud ei saa.
Leidsin "koristamise" käigus üles ka aastate tagused mp3-e plaadid.
Nii ma siis olen hetkel oma vana muusika ja enesega taas rahusobitamise alal, et leida üles motivatsioon ja "elurõõm" !? Vanakese tunne on peal :D
Heh.
Mingem siis endale antud lubadusi täitma.

:)

Mida öelda pleikude kohta, kes kartusest sinu ees blokivad su facebookis ja kustutavad su Skype's...
P*ssyd!
HaHa.
5:0 vähemalt.

Lauraa ütleb:
a sa võid natuke kuri olla küll esmakohtumisel
vnoh. sulle nagu meeldiks testida inimesi.

Lauraa ütleb:
et kes peab vastu, kellel on iseloomu. need on nö testi läbinud.
ma olen samasugune. nõrgad inimesed ei meeldi, kes ei oska enda eest seista
vähemalt mulle on selline mulje jäänud sinust. muidugi ma ei ole mingi nelespetsialist

Lauraa ütleb:
et tahad teada, millest inimesed tehtud on. nõrgad praagid välja nagu ellujääja saates

Lauraa ütleb:
jep. kas temaga on mõtet edasi suhelda või on ta selline kahtlane makaron, kes ei julge oma arvamust öelda ja on suhteliselt vedel tegelane niiet sa ei tea kunagi kas teda saab usaldada või on ta kellegi teise ees ka selline makaron ja räägib kõik asjad välja väiksegi ähvarduse peale

Pean nentima, et alateadlikult nii vist ongi.

Pff.
Ütleme nii, et ma olen kogu aeg mõelnud mida ma siia siis ikka kirjutama peaks.
Nädal on olnud, kuidas nüüd öelda.. teguderohke.
Esmaspäeval kui ma õigesti meenutada suudan, siis pärast kooli üks hetk võttis neiu Laura minuga ühendust ja kutsus end minu juurde. Tegime vesikat ja väike siider.
Sain tuttavaks Rannoga (?) ja hiljem sain oma viisapaberid korda ja viisime need ka ära.
Vahepeal tuli nii mõndagi välja ja pidin lihtsalt Kaisale kuskilt nurga tagant kõne tegema.
Seejärel edasi Metrosse.
Mida jälle? Ma luban, et ma proovin järgmine kord midagi muud peale kanawrapi.
Seejärel koju õppima vist, mitte et ma midagi õppinud oleks.
Kuid idee jääb samaks.
Teispäevake möödus ka kuidagi kiirelt, sest päev oli pikk. Esmaabi arvestuse sain praeguse info põhjal arvestatud ning seejärel seadsime ühel hetkel Kaisaga sammud püssi, et seada hiljem sammud Atti. Kiire Punane koos kursaõdedega ja läinud me olimegi. Atis oli tuttavaid sel korral isegi piisaval hulgal. Isegi baarmeni-Henri oli kohal.
Jõime Kaisaga tudengipreilisid ja ausalt panime vigast, as always.
Sellele järgnesid ka omad tagajärjed, küll draama, küll ma ei tea mis veel.
Nii kerge on arvamust inimesest tõsta ja siis see võib langeda madalamale veel kui muru.
Pätrised ja poisid olid ka ühel hetkel seal ja mina lahkusin sealt peolt ilmselt enne nelja.
Kolmapäeval sain kella 12 ajal Alice'ga kokku, PC ja Approach'id ja teega hääle tagasi saamine oli kõne all siis minu puhul. Korraks veel kooli ja seejärel Siimu ja Lauraga taas kuhu? Metrosse, õnneks oli Kelli tööl, sai temaga kokku lepitud, et kuna peole.
Siis SW Big Meeting, kus rääkis Alice ühe osa ajast ja mina siis olin toetavaks pooleks kohal. Seejärel koju, Kat ja Karl pidid tulema pittu. Olin selleks hetkeks nii väsinud ja jõin lihtsalt solidaarsusest ja vältisin ideed minna välja. Siiski läksin, olin nendega ju solidaarne, nagu ma just ütlesin ja Atis sai olemine teised noodid sisse. Risto ära olnud sünnipäeva tähistamine ja seejärel kiired sammud CT-sse. Kus üks neiu võitis lava peal poistega võidujoomises šampa. Ups.
Henri oli tööl, Kätu oli ka klubis :)
Mõnedel teistel noormeestel oli ka vaja jätkuvalt oma sarmi tõestada, mis viis arvamust murust veel madalamale.
Katiga öösel koju ja hommikul (Neljapäev) und. Ühel hetkel sõitsime siis Karlile ja Kaisale ühikasse järgi. Ja taas koju. Paar tundi und vist ja siis hakkasin oma ÄA esitlust tegema, asjad kokku ja esitlema ning Tallinna.
Lauraga ja ta emaga rääksime juttu siis ja rääkisin siis oma elust olust. Paar tundi üleval ja tuttu, kella 23- ajal :D
Ja seejärel magasime kuni poole 9-ni (Reede) Uni sai otsa. Siis end korda ja lillede järgi ning matustele.
Vot need on üritused, kus saad aru, miks on nii, et veri on paksem kui vesi. Nõme oli mul endal, et ma esindasin nii suurt hulka inimesi, kes ei saanud kohale tulla. Kuid teoorias inimest, kes oli lahkunule endale üks olulisemaid. Oled tänulik selle, eest kui inimene on elanud täisväärtuslikku elu ja tead, et see elu läheb edasi, ehk õige pea, küll kellegi teise näol :)
Meriti Andrusega sain tuttavaks, väga tore kuju. Ning ühel hetkel pidin järeldama seda, et kuigi mul on kogu aeg selline tunne, et ma ei tea või ei oska veel õieti midagi, siis reedel tundsin, et oskan ja tean. Mis puutub raseduse tuvastamist ja kõige üldisemat, millega inimesed tavaliselt puusse panevad. Ja seda oli kuradi hea järeldada!
Kuna me Lauraga olime hommikul otsustanud, et mina koju enne laupäeva ei lähe, siis läksime õhtul veel šhoppama ja seejärel sätt ja Maribeli juurde istuma. Kohale tulid ainult naised ja Karl.
Okei, hetkel pidin järeldama, et liiga palju Karle on viimasel ajal igal pool.
Väike jook ja seejärel Hollykasse, hea oli peo lõpus järeldada, et seekord ma vähemalt mäletasin milline klubi oli ja ei kadunud ära kuhugi, ahjaa, kui välja arvata see, et ma hakkasin vetsus Soome tüdrukutega rääkima ja siis jäin nendega konkreetselt lobisema. Tants, mida oli võimatu teha, sest terve klubi oli ainult mehi ja kui nii võib öelda, siis võõramaalaseid ja musti mehi täis.
Häiris.
Burger ja koju. Neiud tudusid ja mina maksin taksoarveid. Hommikul (laupäev) siis bussi peale ja koju. Vahepeal jäi mainimata asi mille kohta ma midagi arvata ei oska. Nimelt tuleb suhteliselt paljudest kohtadest juba ütlusi, et ma olen kuri, seda just esmakohtumisel.
Aga milleks näidata võhivõõrastele inimestele oma õiget loomust, kui sa ei tea isegi millised nad on? Kerge on teha ilusat nägu, veel kergem nägu, millest inimesed midagi ei tea. See on ehk omamoodi kaitsereaktsioon, avan ja olen nende inimestega selline, kes mulle endale ka meeldima hakkavad. (Nüüd võib nii mõnigi omad järeldused teha. Inimesed eksivad ka vahel inimestes, kes neile inimestena meeldima hakkavad.) Hoiab ehk mõttetud suhtlused ka eemal.
Eniveis, Valka jõudsin pool 3 päeval ja seejärel isaga nii kiiresti kui võimalik koju, mis polnud seekord temaga isegi võimalik. Enne nelja olin siis kodus. Kiirelt pessu, söök, sätt ja Karulasse.
Nele siis kainekaks ja kella 18-ks Raini sünnipäevale. Uni ja kõik muu nädala jooksul juhtunu oli teinud oma töö. Ja minul oli valida, kas magada ja uimerdada või panna pidu. Kelli ähvardusel, mis oli väga kole. Pidin hakkama seda viimast tegema. Viisime auto ära ja paar koksi ning see oligi kogu lugu. Kella ühest mulle aitas, baaris ka inimesed nähtud ja kojuminek (Karula).
Und ja und. Hommikul üles ja meie juurde öösel tekkinud poistega suhtlema. Kristo ja Keio küll üritasid, kuid eilne õhtune ja hommikune seebitamine ei mõjunud ikka veel. Ühel hetkel siis läksime kultuurimaja ennast koristama eilsest läbust ning poisse ei lasknud enne ära kui koht korras. Seejärel poisid koju ( teepealne vahejuhtum tõestusest, et isased ninnunännud kodanikutel on ikka rohkem võimalusi, mina sulasin koerakutsika peale ja nemad ei saanud keegi plusspunktigi :D ), ise koju sain vist 12-ks. Asjad kokku, sünnipäeva korraldust läbi rääkima ning söök ja linna rongi peale. Tartu.
Saatsin siis paar tundi tagasi kutsed laiali. Teate kui raske seda oli teha? Tuttavaid, ka häid on sadu ja siis tead, et tahad pidada sünnipäeva inimestega, kes on sulle olulised- sõbrad. Kuid tead, et tänapäeval leiab sellist korralikku sõprust suhteliselt harva. Valid, kas kaks-kolm inimest või terve pulma jagu rahvast.

Ma lähen nüüd und nautima.
Head ööd!