Ma luban, et ma räägin niipea kui avaneb võimalus mis kõik vahepeal toimunud on.
Kuid vahepeal pean lihtsalt emotsioone välja laskma, sest ausalt ei ole kellegile helistada või kellele kurta. Üks ei saa aru, või teine räägib vastu, et asi ei ole nii.
Kuidas ta siis ei ole?
Ma ei kujuta endale ju asju ette.
Polnud pikka aega su blogi lugenud, täna siis juhtus, et lugesin, kuna üks isik tuletas selle olemasolud meelde.
Ma ei tea enam, kes sa oled.
Sa ei ole enam inimene, kes on mulle üheks oluliseimaks sõbrannaks.
Seda on valus tõdeda, kui sa tunned, et sind tõrjutakse.
Tunned, et sind ei taheta kuhugi. Öeldakse, et ei tulda sinna, kuhu sa ülekõige ootad sinu jaoks olulisi inimesi.
Miks kurat ei saa asju näkku öelda?
Tahad ausalt teada?
Sel ajal kui teie Kareniga bussipeatuse pingil istusite, valasin mina pisaraid. Ma ei ole seda teinud sügisest saadik!
Kui sa ei räägi, ei ole vaja minul ka kontakti otsida.
Mul ei ole vaja suhelda inimega, kes mind kuhugi ei taha. Tohutult haiget teeb, kui inimene tähendab sinu jaoks poolt elu ja siis ta tõrjub ja jonnib ja leiab sinus negatiivseid külgi. Sorry, ma tean, et ma tahtsin, et sa välja ütleks, mis sind häirib, kuid.. miks sa ise pead nii nõmedalt käituma siis?
Mina olin juba leppinud, et jään sinna, sest Karen oli öelnud, et ma olen ka oodatud.
Mida teed sina? Küsid kõige rohkem haiget tegeva küsimuse "Nele, kuna sul buss läheb?"
Selge, sa ei tahtnud mind sinna.
Öelnud siis!

Laupäeval lugesin bussis terve tee raamatut, mis sulle ei meeldi.
"Inimestel on kalduvus näha teistes seda negatiivset, mida nad endas ei näe või näha ei taha." - Peep Vain.

Me oleme sarnased, kuid samas nii erinevad. Sina oled muutunud, sa oled suhtes. Ning seetõttu näed minus seda, mis oli sinul varem olemas.

Ma olen sügavalt pettunud ja vihane.
Ootan sinult selgitust.