Kuigi ma jõudsin veel eile baari, läksin siiski kell 10 magama.
10 minutit enne 12 helistab Anni, et kas ma kainekas võiksin olla, makstakse. Nii ma siis salaja võtsin isa auto ja hakkasin nendega baari poole liikuma. Baaris oli vot NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII palju rahvast. Ei ole vist veel nii palju inimesi näinud. Sünnipäevalaps Kris oli ka kohal. Mingi värk on, mulle tundub, et kutid on palju õrnema hingega kui tüdrukud. Kas on võimalik, et soorollid muutuvad, varsti on naised sead ja mehed inglid? Ma vist ei oska varsti ühe käe sõrmedel neid haiget saanud kutte üles lugeda. Ja naised lasevad nad üle, pole liiga hea, ei viitsi suhtes olla või ma ei tea mis kõik veel. Sest ma päris palju olen leidnud kutte minule kurtmas, et see jättis ta maha ja nad on kergelt öeldes endast väljas olnud. Elu läheb edasi, iseasi kui kauaks nad endast välja jäävad.

Ma ei taha, et minu elu ära "rikutaks", tahan õppida ja ei otsi kutti. See viimane asi tõepoolest puuduks ja "armumiste" ja igast selliste asjadega lööb mu plaanid uppi.
Olen bitch ma tean, kui vaja võite mulle lits ka öelda, aga mul on savi. Tean mis ma tahan ja kui ma väga tahan siis saan selle. See, et ma olen midagi kätte saanud ei tähenda, et mul võiks pikemaid plaane olla. Inimestel on vaheldust vaja. Kohustusi ei soovi, neid niigi hetkel palju.

Viimasel ajal on kuidagi nii, et kui midagi vaja on, siis asjad toimuvad iseenesest. Võib-olla see on selle "Yesman"'i oleku pärast. Nii palju võib ise muuta, ise ka ei usu.

Baarist siis, tuttavaid oli palju. Mingi kallistamine ainult käis kogu aeg. Annide ja asjadega leppisime kokku, et ollakse kolmeni. Mõni purjus härra, kellega hästi läbi saan hakkas väga nilbet juttu ajama. "Kas sa meest ei tahaks? Ei, ei, ei ma ei paku ennast, aga noh ..."
Siis sain aru, et parem oleks jooksu pista. Magama saades oli telefon punane (24/7 on). Kell kolm, ütlesin, et hakkan ära minema, tulete kaasa või ei, siis nad said kuskilt kellegi teise autojuhiks ja mina võisin pm koju sõita.
Kell 12 ajas vanaema mu üles ja siin ma nüüd olen.
Rahulikult kodus. Keegi ei häiri ja ei sega ja niiiii hea on.
Avastasin enne, et kapis on mu lemmikkomme. Need on sealt varsti läinud.
Eilne andis nii mõndagi juurde. Padjanägu on olla ikka täiesti poogen. Sõbrad on endised alati.
Sõprusest on üldse imelik rääkida, see läheb pidevalt tutvustega segi. Paljud, keda oled pidanud sõpradeks, tuleb välja, et on tegelikult tuttavad.
Sõprust on defineerida raske. Kahtlen, kas seda minu ümber enam nii väga ongi.
Sest sõbrad ei kao sõrmenipsuga, põhjuseta, teavituseta.
Sa saad aru, kui nad ära lähevad.
Mõned asjad lihtsalt juhtuvad.

Tean mida ma endale tõestada tahan, mitte teistele, kui, siis emale.
Palju asjad kaotavad mõtte ja mõttetud asjad tõusevad esile.