Ära hellita!

Tunnen, et asjadel on seos.
Mul endal on "see" juhtlauseks ja õnneks ütlevad õiged inimesed ka seda mulle.

Sõidueksam sooritatud seisuga 30.12.2009, 13:45

Ma küll ei karju, kuid alateadlikult tahan, et keegi tuleks ja mu elu muudaks.
Seda saan teha küll ainult mina ise, kuid siiski.
Päevad otsa tühja passinud.
Täna ka, midagi paremat ei tule pähe, mida teha tuleks tegelt ( kõige muuga on ju aega! ), läksin magama, lihtsalt niisama.
Pool päeva magad maha niisama. PIDEVALT.
Kuigi tuba on mõnusalt sassis, et tuleks nagu liigutada end.
Keegi mul nii või naa külas ei käi, ilmselt kui tulekski keegi, siis mul oleks suht savi, et mul kõik sassis on.

Mõnikord on tegelikult hea rongist maha astuda ja näha maailma teise pilguga. Ei uskunudki, et mulle nii vastuvõetamatu võib kõik ilus ja hea olla. Seda just inimeste puhul.

Homme on mate tasemetöö ja ma pole teinud lillegi selleks, et seda paremini ära teha.
Päris ausalt kohe.

Ma seisan tühja koha peal.

Ma vahepeal igatsen ennast.
Ma ilmselt ainult ise tean, millist osa endast ja millist mina.

Kahju, et Marten välja hääletati. Tema oli minu nr 1.

Ma ei liigu ja ma ei tahagi liikuda, motivatisooni ei ole.
Kõigest on ülimalt suva, kuid jamasid ka ei taha.

Vaatasin just filmi "(500) Days of Summer".
Ma ei oska just öelda, et kas kellegi kurvastuseks või õnneks, tundsin selles tüdrukus ära enda.

Kõrvus kõmiseb Leonard Coheni "Hallelujah".


86400 tiksub...

Nii palju siis sellest kindlustundest kirjandi kirjutamisel.
Feilisin vot.
Õnneks ei oleks läbi kukkunud.
Enivei, hullumaja on igal pool.
Ühe korra jõuan ÕE-s kohal käia ja siis on hullumaja, päris tõsiselt.
Pesin ilma mingi südametunnistuseta käed juba ammu puhtaks, kuid pean tõdema, et rahval ei liigu asjad seal üldse, või noh liiguvad, aga neid on neil liiga palju käsil. Venivad ja venivad ja viimasel hetkel nad ärkavad.
Ma ei saa aru, kust mina neil viimasel ajal meelde tulen?
Hea, et tulen tegelikult.
Tegelt ma tahtsin seda öelda, et ma varem olen öelnud, kas endale või teistele, et mulle ei meeldi imalad armastusfilmid vms imal värk.
Ja tõsiselt ka, ei meeldi, kuid pärast seda kui ma lugesin Jane Austeni "Uhkust ja eelarvamust" võin öelda, et ma isegi ei vihka armastuslugusid/filme. Ilmselt see olenebki sellest, mis piirini asjad on.
Või on asi minus endas. Mul on tohutult imelik kui mulle lilli tuuakse, midagi kingitakse niisama vms. Kõrvaltvaatajale(jana) tundub see küll tohutult armas ja kõike värki, aga mida sa teed siis kui sulle see inimene ei meeldi niiviisi nagu sina meeldid talle?
Võib-olla algab sealt mingi piir.
Vaatasin just filmi "He's Just Not That Into You", tõden, et ei olnudki räme seep ( seepidest rääkides, siis neid ma vihkan, tohutult! ), kuid mind pani mõtlema see, et kui kogu aeg räägivad naised või räägitakse naistest, et mis neil "hinges" toimub kui neile keegi meeldib või nad armunud on, siis mida teevad mehed? Film oli küll ilmselge liialdus, kuid mehed...

Ma viimasel ajal mõtlen kuidagi palju. Endalegi üllatuseks.
Good night!

Tagasisideks kirjandist siis niipalju, et kümnest teemast valisin kolme vahel, mis olid minu jaoks kirjutatavad.
Teemaks valisin "21. sajandi noore vastutus".
Enda arust pole selgemat ja arusaadavamat kirjandit kirjutanud veel.
Kes teab, mis hinne sealt tulla võib, kuid endaga olen rahul, et endapoolt püstitatud kvaliteet sai täidetud.
Mul on praegu ääretult hea meel, et ma sain Kriisult kommentaari eelmise postituse kohta.
Teaks isegi miks.
Aga on :)
Raamatutest niipalju siis, et viimati loetud raamat oli "Uhkus ja eelarvamus". Neelasin seda raamatut pärast eelarvamusest ülesaamist, milleks oli nõme imal armastusromaan tiinekatele.
Mida kõike igavusega tegema ei hakka.
Minu puhul on vist kõik asjad pöördvõrdelised.
Kui üks asi on hästi, või nii nagu ma tahan ( Kas "või" ees käis koma? Minu suurim probleem on kirjavahemärgid. ), siis kukub teine korralagedusse.
Nii ma siis olen siin paar päeva õppinud filosoofiat ja kirjandust ning vahepeal inglise keelt, mida ma enda üllatuseks viimasel ajal isegi naudin. Õigupoolest olen kahte viimast alati nautinud, mis sellest, et olen liiga laisk et end edasi arendada, et neid aineid veel paremini osata ( mida on ju nüüd kevadel vaja! ).
Mis viibki jutu eksamitele, jaanuaris peame need ära valima. Valikuks osutub kindlalt inglise keel, kirjand on nii või naa ja ilmselt siis bioloogia. Sirvisingi täna õpetaja antud brošüüri ülikoolidest ja erialavalikutest.
Arvasin, et valin ainult Soome keele või ämmaemanda ameti vahel, kuid kerkis kahjuks või õnneks üles veel 5 uut ala, mille peale võiks mõelda.

Nii koomiline on mõelda, kuidas ma enne ei suutnud tühjas korteris üksi olla. Tahtsin alati seltskonda. Nüüd, viimasel ajal vegeteeriks üksinda. Msn on tänu tema korduvale tõrkumisele kõrvale jäänud. Varem mulle tundus, et aeg möödub meeletult kiiresti, viimasel ajal aga märkan ootamatut aeglust.

Jätkan vegeteerimist, rivitult!