Nii palju siis sellest kindlustundest kirjandi kirjutamisel.
Feilisin vot.
Õnneks ei oleks läbi kukkunud.
Enivei, hullumaja on igal pool.
Ühe korra jõuan ÕE-s kohal käia ja siis on hullumaja, päris tõsiselt.
Pesin ilma mingi südametunnistuseta käed juba ammu puhtaks, kuid pean tõdema, et rahval ei liigu asjad seal üldse, või noh liiguvad, aga neid on neil liiga palju käsil. Venivad ja venivad ja viimasel hetkel nad ärkavad.
Ma ei saa aru, kust mina neil viimasel ajal meelde tulen?
Hea, et tulen tegelikult.
Tegelt ma tahtsin seda öelda, et ma varem olen öelnud, kas endale või teistele, et mulle ei meeldi imalad armastusfilmid vms imal värk.
Ja tõsiselt ka, ei meeldi, kuid pärast seda kui ma lugesin Jane Austeni "Uhkust ja eelarvamust" võin öelda, et ma isegi ei vihka armastuslugusid/filme. Ilmselt see olenebki sellest, mis piirini asjad on.
Või on asi minus endas. Mul on tohutult imelik kui mulle lilli tuuakse, midagi kingitakse niisama vms. Kõrvaltvaatajale(jana) tundub see küll tohutult armas ja kõike värki, aga mida sa teed siis kui sulle see inimene ei meeldi niiviisi nagu sina meeldid talle?
Võib-olla algab sealt mingi piir.
Vaatasin just filmi "He's Just Not That Into You", tõden, et ei olnudki räme seep ( seepidest rääkides, siis neid ma vihkan, tohutult! ), kuid mind pani mõtlema see, et kui kogu aeg räägivad naised või räägitakse naistest, et mis neil "hinges" toimub kui neile keegi meeldib või nad armunud on, siis mida teevad mehed? Film oli küll ilmselge liialdus, kuid mehed...

Ma viimasel ajal mõtlen kuidagi palju. Endalegi üllatuseks.
Good night!