Ma küll ei karju, kuid alateadlikult tahan, et keegi tuleks ja mu elu muudaks.
Seda saan teha küll ainult mina ise, kuid siiski.
Päevad otsa tühja passinud.
Täna ka, midagi paremat ei tule pähe, mida teha tuleks tegelt ( kõige muuga on ju aega! ), läksin magama, lihtsalt niisama.
Pool päeva magad maha niisama. PIDEVALT.
Kuigi tuba on mõnusalt sassis, et tuleks nagu liigutada end.
Keegi mul nii või naa külas ei käi, ilmselt kui tulekski keegi, siis mul oleks suht savi, et mul kõik sassis on.

Mõnikord on tegelikult hea rongist maha astuda ja näha maailma teise pilguga. Ei uskunudki, et mulle nii vastuvõetamatu võib kõik ilus ja hea olla. Seda just inimeste puhul.

Homme on mate tasemetöö ja ma pole teinud lillegi selleks, et seda paremini ära teha.
Päris ausalt kohe.

Ma seisan tühja koha peal.