IMOU.

Ma ei tea miks, kui ma naudin suve ühe kindla põhjusega.
* Ma saan inimestest puhkust.
See kõlab ilmselt halvasti , kuid siiski. Vahel on vaja olla pikemat aega üksi ja teha seda mida tuleb, et leida oma koht siin elus.
Ma olen siiamaani väga segaduses ja ebakindel, sest ma ei oska teha kunagi õigeid otsuseid.
Mis tuli ka mingi kuu aega tagasi välja, tänu "maagist" ""vanaemale"".
Kuid nüüd tekib mul samas küsimus, kas end inimeste vastu kaitsmine on ära keelatud?
Ma tean, et ma võin mõnedele väga imeliku mulje jäta, või noh pigem isegi Ego mulje jätta ja endasdt liiga heal arvamusel oleva inimese mulje. Kuid usute te seda või ei, ma olen kõige ebakindlam ( Mis on enesekindluse vastandsõna? :D) inimene üldse teie tutvusringkonnas ( ma vähemalt arvan nii ). Imetlen inimesi kes teevad seda, mida nad teevad ja julgevad seda teha.
Mulle läheb teiste inimeste arvamus väga korda, isegi kui ma ei pruugi seda välja näidata, värisen ma alati sisemiselt kui ma teistele "päris" mina tahan näidata.
Ehk sellepärast ma armastangi suve, et ma saan olla täiesti mina ise.
( Muidugi ei pea koolis ka käima! :D ) Pole igal hetkel sisse astuvaid sõpru ( mitte, et nad mulle ei meeldiks ), võin käia ringi pesus ja pesemata või isa suures triibulises triiksärgis. Ma naudin seda täiega, v.a. ilusa päeva maha magamine ja minu tobe enesemitteõuevedamiseharjumus.
Ja üks väga minulik asi on mõtelõnga kadu, seda juhtub kogu aeg.
Ma ilmselt lihtsalt kardan olla mina ise, täielikult. Äkki see ei meeldi inimestele või see kohutab neid.
Mingid otsused on kõhklevad, mingid lõplikud.
Tean, et olen vähemalt asutunud sammu lõplikute otsuste poole, oleks need siis valed või õiged.

Pean saama paremaks inimeseks, muidu võin sattuda silmitsi avantüüriga.