Mul on au omada saabastele mõeldud kuuma trükipressiga löödud nr. 40-et parema käe keskmise sõrme peal.
Näpu ots on vapralt sinine ka näpu alt ( sealt kust sõrmejälgi võetakse ) ja küüne peal on verest hüübinud nr 40, ning küüne alt on näha sügavsinist.
See peab olema karma, ma olen juba päris kindel.
Niipea kui ma mingist asjast ära paranen tuleb uus kamm.
Tahaks lihtsalt kaugele ära joosta, nii, et ma ei tunneks mitte kedagi! Apsull mitte kedagi!
Ja alustada kõike otsast peale.

Pärast neljandat septembrit ajab mind Inkasso firma taga, ma olen varsti kurjategija!?

Ma annan varsti otsad!
Kodus ajan teisi närvi sellega, et olen ise närvis, selle üle, et mulle tundub, et ma ei ela oma elus piisavalt ja magan kõikvõimalikud "õiged" hetked maha.
Teooriaeksam läks muidu hästi, järgmisel nädalal uuesti.
Kasko, ma tulen kirvega. " :) "

IMOU.

Ma ei tea miks, kui ma naudin suve ühe kindla põhjusega.
* Ma saan inimestest puhkust.
See kõlab ilmselt halvasti , kuid siiski. Vahel on vaja olla pikemat aega üksi ja teha seda mida tuleb, et leida oma koht siin elus.
Ma olen siiamaani väga segaduses ja ebakindel, sest ma ei oska teha kunagi õigeid otsuseid.
Mis tuli ka mingi kuu aega tagasi välja, tänu "maagist" ""vanaemale"".
Kuid nüüd tekib mul samas küsimus, kas end inimeste vastu kaitsmine on ära keelatud?
Ma tean, et ma võin mõnedele väga imeliku mulje jäta, või noh pigem isegi Ego mulje jätta ja endasdt liiga heal arvamusel oleva inimese mulje. Kuid usute te seda või ei, ma olen kõige ebakindlam ( Mis on enesekindluse vastandsõna? :D) inimene üldse teie tutvusringkonnas ( ma vähemalt arvan nii ). Imetlen inimesi kes teevad seda, mida nad teevad ja julgevad seda teha.
Mulle läheb teiste inimeste arvamus väga korda, isegi kui ma ei pruugi seda välja näidata, värisen ma alati sisemiselt kui ma teistele "päris" mina tahan näidata.
Ehk sellepärast ma armastangi suve, et ma saan olla täiesti mina ise.
( Muidugi ei pea koolis ka käima! :D ) Pole igal hetkel sisse astuvaid sõpru ( mitte, et nad mulle ei meeldiks ), võin käia ringi pesus ja pesemata või isa suures triibulises triiksärgis. Ma naudin seda täiega, v.a. ilusa päeva maha magamine ja minu tobe enesemitteõuevedamiseharjumus.
Ja üks väga minulik asi on mõtelõnga kadu, seda juhtub kogu aeg.
Ma ilmselt lihtsalt kardan olla mina ise, täielikult. Äkki see ei meeldi inimestele või see kohutab neid.
Mingid otsused on kõhklevad, mingid lõplikud.
Tean, et olen vähemalt asutunud sammu lõplikute otsuste poole, oleks need siis valed või õiged.

Pean saama paremaks inimeseks, muidu võin sattuda silmitsi avantüüriga.

Sain emaks...
...ristiemaks. :)
Üks positiivne asigi, mis suutis mind ühel päeval tähtsana tunda, muidugi see oli kõigest mõneks üksikuks tunniks, kuid siiski.
Ma pole siiamaani hakanud kurtma selle üle, et mul pole kedagi kõrval sõpradest.
Sest ma tean, et nad on mu kõrval terve järgmise aasta.
Ma ei tahagi kedagi enda muredega vaevata ja õnneks olen märganud, et ei sõltu enam nii väga sellest, et pean tervele ilmale oma muresid kurtma.
Väga vähesed teavad, kui üldse keegi midagi teab.
Vegeteerin ja mõtlen ja olen ja üritan pidevalt endas kui isiksuses selgusele jõuda.

Niisiis. Mind pole vist kaua "elavate" kirjas olnud.
Seda kurba tõsiasja tuleb parandada tasahilju.
Infoks niipalju, et võtmed on leitud..
Pärast Jaanipäeva käisin tööl paar päeva.
Alates 29. juunist olin siis laagris Elvas, taas.
Sai laiselda ja magada poole päevani, kogu aeg sai süüa ja üldse oli retsilt tore.
Heade inimestega peabki hea olema :)
Jalgpallist siis nii palju, et ühe päeva jooksul ( pigem isegi õhtu ) oldi kiirabiga ühenduses kolm korda, ühel või teisel moel ( kas käidi ise traumapunktis või kutsuti kohale ).
Meie seal jalgpalliga kokku ei hoia.
6-dal juulil jätkus minu "retk" nende laagrilistega koos Soome.
Kus olin Annil külas.
Peamisel küll pesin pesu ja lihtsalt olin.
Sest Anni oli pidevalt tööl. Ainuke asi, mis ehk teisiti oli, oli see, et Anni läks koos perega Tallinna ja mina jäin koduhoidjaks. Leeritamine oli nendel noorukitel teistega võrreldes ületamatu. Nagu laager ise, sest nende tegevuste piire pole veel keegi ületanud.
Nüüd ma tean, kus ma sain endale heade filmide kordusvaatamise pisiku külge - Soomest.
Juhtusime vaatama koos Saraga ( imetore ja supervinge tüdruk, kes on alles 14! ja hämmastavalt küps ) Twilighti, ja järgmisel õhtul juhtus see sama asi jälle, vähemalt minul.
Suutsin teha nii mõndagi veel, ajada lahku Sara ja Joeli, kes ma arvan, et "tänu" minule, enam kunagi kokku ei lähe. Vähemalt tundsin, et teen midagi õigesti, tagajärgedest hoolimata.
Tulemus võib negatiivne tunduda, kuid me kõik õpime oma vigadest ja elu läheb tõepoolest edasi. Kõige kummalisem selle laagriseltskonna juures oli see, et nad oli nii palju nooremad minust ( enamus oli 14 ) ja uskuge või mitte, ma olin tõepoolest üks neist.
Ma ei mõelnud vist kordagi, et ma olen 18 ( kohutavalt vana, võrreldes nendega :D ). Mul oli kohutavalt lõbus. Ja ma muidugi selle tagajärgi sain ka mõned nädalad hiljem veel lakkuda.
Kõrvu kuuldus kohutavalt palju jutte nendest noortest kuttidest, kes must kohutavalt sees olid.
( Vanemate naiste fenomen? :D )
14. juuli, seadsin sammud bussi peale, mis viis mind Helsingisse, kust lühikese aja pärast leidsin end laevalt, mis viis mind tagasi Tallinna.
Tallinnas käisime CCPlazas vaatamas filmi "Hangover" - super. Tuhlasime ringi raamatupoes, virus.
Kolgas olime ühe õhtu ja siis läksime Vihasoole, kus me tegelikult ainult logelesime kahekesi, sest Anelle oli läinud Soome maasikaid korjama. Hommikul magasime nii kaua kui kaua me jaksasime, seejärel mõtlesime, et võiks teha tööd ( mina vähemalt mõtlesin :D ), muruniitmisest ma eriti kaugemale ei jõudnudki.. Ülejäänud päeva kuulasime muusikat, ja õhtuti vaatasime filme, mitmeid ja tohutul hulgal. Ütleks, et laiskloomad. :D
Ujuma suutsime end ka vedada, vesi oli päris soe ( vahepeal ).
Mingi hetk naasime Kolka ja käisime Kolga Karapil, hiljem viis tee meid Arno sõbra Krisi juurde, kus oli istumine. Mõnus oli :)
Mõned päevad hiljem naasin Tahevasse, kus mind võtsid vastu "rõõmust" segi olev Vend, keda polnud võimalik šokolaadiga ära osta, kuna ta ikkagi oli tervelt kolm nädalat minu eest koristanud ja muru niitnud. Mõned päevad kodus ja neljapäeva hommikul leidsin end bussi pealt, mis sõitis Viljandi poole. Ma tahaks sinna tagasi, kui ma nüüd mõtlema hakkan.
Kuid reedese vihma tõttu, mis meie kõik soojemad riided ja telgi üle ujutas, pidime Viljandist lahkuma. Varsti leidsime end Tahevast, kus polnud peaaegu kedagi kodus ( v.a. vanaema ).
Kui ma nüüd mõtlema hakkan siis mu vaheaeg on vapsee kiirelt läinud.
Ma võin kirjeldada ainult nädalaid.
Mitte päevi. Niisiis, Arno lahkus nii umbes 4 päeva hiljem, üheks põhjuseks Anelle tagasitulek ja teiseks see, et ma ei väljendanud enda soove.
Järgmise päeva õhtul leidsin end vaatamas filmi Triinuga.
Ülejärgmise päeva õhtul leidsin end Valga bussijaamast, kuhu ma olin Annile vastu läinud.
Anni lahkus siis täna hommikul.
Pean siinkohal mainima, et Otepää Seiklusparki lähen kindlalt tagasi.
Kõige parim asi, mis ma siiamaani teinud olen... :D
Ahjaa, muidugi, sinna Arno külaskäigu vahepeal mahub veel see, et marju korjates, lõin ma "parmu", kes mind mõnusalt põsesarnale sutsas ja õhtuks ma näo päris rebasesarnaseks muutis.
Hommikusest näost ma ei hakka parem rääkimagi, sest see oli päris kohutav.
Ma pole elusees nii kole veel välja näinud. Uus ja huvitav kogemus ( mitte, et ma end mingiks kohutavalt ilusaks peaks, kaugel sellest. ) oli olla kohutav. Päikseprille peast ära võttes, oli kohutav mõnu näha inimeste nägusid, mis oleksid vajanud fotograafi täpselt ajastatud võtet.
Ja nii ma siis istun siin, tegelt mitte midagi tehes.
Mõtlen juba mõned päevad, et peaks kohustuslikku kirjandust lugema ja inka 5 artiklit veel ära tegema. Ja muidugi see , kuhu kõik mind saadavad - ARK. Selleks oleks vaja ka midagi teha, et selline asi kaelast ära saada.
Heietage palju tahate, aga ma tõesti pole sinna veel läinud. Mitte, et mu kallal juba niigi selle teema koha pealt ei võetaks.