Äratus!

Mis kurat küll mul viga on olnud?
Täispessimist - olen olnud.
Ilmselt seda pole ka võimalik sõrmenipsuga muuta.
Kus kadusid mu roosad prillid, millega ma seda imelist maailma vaatasin?
Jah, maailm tundub üksluine- elame ühest talvest suveni, suvest talveni ja kogu moos.
Ilma, et asjal oleks mingit suuremat tagamõtet.
Suures plaanis ongi kõik üksluine, kuid see on siis, kui sa ei näe.
Hindan inimesi kellel on olnud mõistus peas hoida ja olla see kelleks nad on loodud.
Minu mõistus kaob iga huvitava inimesega uitama mööda tema (esmapilgul) huvitavat mõttemaailma. Jõudes mingi piirini, kukub ta sealt potsti! ja saab haiget.
Kuid õppida ta sellest ei taha, Jäärapäine nagu ta mul on.
Ma karjusin sisemiselt appi! kui nägin inimesi kergeusklikult uskumas teisi teades ise milleks nad on võimelised.
Miks ma ei lasknud neil anda uut võimalust? Sest ma andsin endale kogu aeg uue võimaluse ja ei võtnud sellest kunagi kinni? Arvasin, et kõik teised on samasugused nagu mina?
Oh ei! Pahatihti ei näe või ei taha me näha seda head, mis meie blokeeringute tõttu varju jääb.
Ma tean milline inimene ma pole, see kes ma hetkel olen mingist küljest, mis mulle üle jõu käib.
Ma olen väike.
Ja ma tean, et ma ei tahagi iial suureks kasvada vähemalt sealt piirist, kust ma tahan.

MA LOEN!
Kujutate ette mina ja loen raamatut.
Vabatahtlikullt ( peaaegu ) .
[ Koolitöö mõnes mõttes kannatab, aga kuna ta minu tegevuste ja valikute tõttu ei kannataks? ]


P.s. Ilusatsünniaastapäeva! :)

Bermuda as a fourangle.

Kui avada ennast avaneb ka maailm?
Millegi pärast mulle tundub, et ma elan lõpuks.
Teen seda mida heaks arvan ja õigeks pean.
Mõned asjad peavad veel paika loksuma.
Ükspäev koju jalutades leidsin ennast jälle laulmas laulu, mida ma eluseeski kuulnud pole..
Äkki ma olen tõepoolest tagasi?

Vedasin ennast eile siis Krissu sünnale..
Sünna teemaks oli rahvused.
Ma siis kargasin sinna kohale nagu mustlanna ise..
Kõigile meeldisid mu pikad juuksed ( millega seoses mulle kohale jõudis kui ebamugavad pikad juuksed ikka on ).
Kas mul on probleem Vendade Hirsnikutega või neil on probleem minuga?
Ei tea, ei vaeva oma pead mõttetustega.
Päris normaalne on see, et lepid inimesega kokku, et ok täna on meil siis üheöösuhe.
Ja ei peagi hommikul paanitsema, et KURAT mis nüüd edasi saab.
Vinge on küll vaadata poissi, kes on nõus seina maha jooksma, ainuüksi sinu pärast.
Sain magada pärast kõike seda ainult 15 minutit ja siis pidin bussi peale minema.
Bussijaamas haisesin meeldivalt ebakaines olekus nagu joodik.
Koju saades põõnasin magusalt poole üheni.
"Rummijumal ei tea mis on pohmell!"
Mäletan, et tegime Kadriga reedeks plaane - saun ja joogid, värgid-särgid.
Ta oli järgmine vist kellele ma rääkisin oma crushist.
Kui sellest juba rääkida siis.. siiamaani on mõistus omal kohal olnud.
Arvestades seda, millega ma tavaliselt hakkama saan.
Loogiline, et terve kool juba teab aga.. sitta sellega.
Deem, kuidas mulle meeldib poisse kiusata..
Äärmine nauding ja lõbu :D
Äärmise piirini, kuni nad pea kaotavad.
Ma ületasin ennast seekord - ei ole aasta noorem.
Kuid ilmselt ei tule reedest midagi välja, sest Kanepikaid tuleb kohale ainult kolm.
MASENDAV.
Parim on see, et mina end homme kooli ei vea. Magan kodus õndsat und.
Rääkides unest, olen suutnud sel nädalal KOLM korda hommikul sisse magada ( mina, kes ma peksan tavaliselt teisi üles ). Mis mul viga on?
Reedel näidendiproovis suutsin veel ühe asjaga hakkama saada - nimelt viskasin aku tühjaks saamise vihast ( muidugi olid seal seotud veel sadaüks muud viha ) telefoni vastu seina.
Lendas tükkideks, kuid hiljem selgus ka see, et display on omadega õhtal.
Irooniaks hommikul oli see, et kuulsin hommikul kuidas mulle tuli neli sõnumit.

Head ööd.

Mõelgem tõesti elu üle järgi ja mõelgem, mida öelda.
Hetkel tean, mida ma tahan öelda inimestele mu ümber, kes on retsilt muutunud.
Kes on hakanud ennast igal hommikul üles lööma, nii et lõppude lõpuks näeb koolis välja nagu kõrbema läinud grill-kana, sest krohivkiht on suhteliselt paks, või, kes on hakanud kandma seelikuid, kontsi ja pikendusi.
Inimesed me kõrval pidevalt muutume, nagu ka meie.
Ma kardan muutuda. Kuid mingil hetkel leidsin, et need inimesed, kes on mu ümber ongi need, keda ma olen kogu aeg otsinud.
Nad on olemas.
<3

Ma ei taha olla mingi imelik, kes sõpradest sõbrapäeval kirjutab.. sest.. ma vihkan seda päeva.