Äratus!

Mis kurat küll mul viga on olnud?
Täispessimist - olen olnud.
Ilmselt seda pole ka võimalik sõrmenipsuga muuta.
Kus kadusid mu roosad prillid, millega ma seda imelist maailma vaatasin?
Jah, maailm tundub üksluine- elame ühest talvest suveni, suvest talveni ja kogu moos.
Ilma, et asjal oleks mingit suuremat tagamõtet.
Suures plaanis ongi kõik üksluine, kuid see on siis, kui sa ei näe.
Hindan inimesi kellel on olnud mõistus peas hoida ja olla see kelleks nad on loodud.
Minu mõistus kaob iga huvitava inimesega uitama mööda tema (esmapilgul) huvitavat mõttemaailma. Jõudes mingi piirini, kukub ta sealt potsti! ja saab haiget.
Kuid õppida ta sellest ei taha, Jäärapäine nagu ta mul on.
Ma karjusin sisemiselt appi! kui nägin inimesi kergeusklikult uskumas teisi teades ise milleks nad on võimelised.
Miks ma ei lasknud neil anda uut võimalust? Sest ma andsin endale kogu aeg uue võimaluse ja ei võtnud sellest kunagi kinni? Arvasin, et kõik teised on samasugused nagu mina?
Oh ei! Pahatihti ei näe või ei taha me näha seda head, mis meie blokeeringute tõttu varju jääb.
Ma tean milline inimene ma pole, see kes ma hetkel olen mingist küljest, mis mulle üle jõu käib.
Ma olen väike.
Ja ma tean, et ma ei tahagi iial suureks kasvada vähemalt sealt piirist, kust ma tahan.