Mõelgem tõesti elu üle järgi ja mõelgem, mida öelda.
Hetkel tean, mida ma tahan öelda inimestele mu ümber, kes on retsilt muutunud.
Kes on hakanud ennast igal hommikul üles lööma, nii et lõppude lõpuks näeb koolis välja nagu kõrbema läinud grill-kana, sest krohivkiht on suhteliselt paks, või, kes on hakanud kandma seelikuid, kontsi ja pikendusi.
Inimesed me kõrval pidevalt muutume, nagu ka meie.
Ma kardan muutuda. Kuid mingil hetkel leidsin, et need inimesed, kes on mu ümber ongi need, keda ma olen kogu aeg otsinud.
Nad on olemas.
<3

Ma ei taha olla mingi imelik, kes sõpradest sõbrapäeval kirjutab.. sest.. ma vihkan seda päeva.