23.10.2008
Siin ma siis nüüd olengi, istun üksinda, ilmselgelt ilma amortideta bussis. Iga maantee lohk on perse all tunda, nagu ei tahaks buss, et ma siin istun. Sitt lugu, ma juba teen seda, peaks mainima, et 55 krooni õpilase kohta sellise „mõnu“ eest on palju küsitud, kui arvestada hääletajate mõnu, mil nad istuvad mõnda A-klassi Mersusse. Jah, kõigil juhtub ja on ka meil ju paremaid ja halvemaid päevi. Kellel poleks?
The thing is kas kõigil on need paremad ja halvemad päevad ka näha, kas nad näitavad neid välja?Mina näitan ilmselt välja seda, et ma olen maailma peale pahane. Kas just maailma, sest Emake Loodus pole mulle mitte midagi halba teinud ja ma üritan säästa ennast sellest, et teha talle midagi halba. Niisiis, olen pahane ühe Maailma kõige hullema nuhtluse peale, kelle nimeks on Homo Sapiens. Kui me siia ilma sünnime, ei tea meist keegi mis ( mõeldes mulda või tuhka) või kes (ametilt) meist kunagi saab. Eks see olegi palju nõutud, et me seda teaks, kas sa ei arva nii? Kes meist ikka teab sündides, et ta saab kosmanaudiks ( tekib küsimus kas seda teadis Jüri Gagarin) või järgmiseks paavstiks. Keegi meist ei tea ju mis meid päris täpselt huvitab, seegi muutub ajas ja kohas samuti inimese arenguga seoses. Raske on öelda, kas keegi meist saab selliseks nagu ta noorpõlves unistab. See õnnestub ilmselt ka vähestel. Mina ei teadnud päris kindlasti kohe kelleks ma seitsmeaastaselt saada tahtsin, käisin „moega“ kaasas ja ütlesin, et juuksuriks. Kõik on muutunud peale ühe asja, ma ei tea siiamaani kelleks ma saada tahan, kuid see polegi hetkel oluline.
Mis missioon on inimestel praegu? Mis neid ajendab tegema just seda mida nad teevad? Vinge oleks teada saada võimatut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar