Hommikul kooli,
ja sealt sama targalt tagasi.
Magamaaaa.
Tund aega tagasi ärkasin.
Istun nüüd siin Erilise Saapana teki sees villaste sokkide ja salliga.
Öösärki ei saa ka mainimata jätta, kuna rinna peal olev elevant on jubedalt ära kulunud.
Mis ma siis teen?
Nuuskan nina päris tihti, ja joon ülihead teed ( Need kes on viimasel ajal joonud minu pool, need teavad. ;) ) + kurguvalu.
Kuid oma missiooni olen täitnud tänasel päeval eriti palju, vähemalt üks raamat saab varsti loetud.
Poogen, et ta on jubedalt õhuke.
Asi on hetkel minu põhimõttes.
Hommikul oli üks kutt ka arstikabinetis, noh välimust on eks.
Aga, miks ma pean siis neid inimesi unes ka nägema?
Poogen, et ta Laura kutt polnud seal üldse :D
Poogen, et nad üldse minu ees ei amelenud,
ja mina olin kimbatuses, et kus Laural Sten jäi.
Midagi oli viltu.
Siis ma nägin veel hiirt ja 3310-le tulevaid kõnesid mis viitasid mu kohe helisevale telefonile.
Ja siis ma käisin ringi nagu tõsine Zombie.
Atsiihhhh!
Siis ma nägin vapsee vinget und, mingist sillast ronisime üle, kuid see oli "väga terve" sild.
Niisiis, ma kukkusin mitu korda vette, jõkke või kuhu iganes.
Siis ronisime kuhugi torni, kus olid mingi kollid ja asjad kes meid taga ajasid.
Me olime häst hästi pisikesed ( ma ei tea kes minuga kaasas olid, nad olid samapisikesed kui mina, ehk võrreldes kollidega päkapikusuurused) ja siis me põgenesime jube kõrge torni otsast kuidagi alla mingeid süsteeme pidi ronides.
[Me elasime korteris? Mingi mõttevälgatus trepikojas lifti ootavast vanaemast]
Siis unenägu muutus teisemaks, ma sain mingi haigelt ilusa sõrmuse, tõsiselt oli haigelt ilus.
[Haige :D ]

Ma olin mingi printsess vist.

Unenägudes võib ka vist vahel ilus olla siis :D
noo.. Neli ja pool nädalat veel koolis käia.
Masendav.