" Laulikutele. "

Kummaline on see maailm.
Tohutult.
Kuid selline kummalisus on nauditav.
Ma tean, et ma olen ise ka kummaline.
(Enda arust ja vahest või siis ka alati.)
Küsimus, mis asi on õigupoolest pop-muusika?
Masside poole suunatud üheööliblikad?
Mis mõte on luua lugu, mis kuue kuu pärast on unustatud.
Pointless.
Anyway.
Jah, mulle meeldib hommikul vara(!?) linnas jalutada.
"Jobuke oled!"
Hüüab üks kahlustatavalt 5 aastane ühele eakaaslasele.
Armsaks ma seda ei nimetaks.
Naljakas on vaadata, kui kiiresti järelutulevad põlved arenevad.
Tohutult.
Nad teevad varsti juba igas asjas silmad ette.
Siiski, meie käes on võim ja vanus.
Ma ei olnudki ainus varajane(!? kell oli juba ammu pool 12 läbi)
usuga seotud inimesed viitsivad iga pühapäev vara üles tulla,
et täita oma "usukohustust".
Kes teab mis kohustus see just on, kaldun arvama et ei ole.
See on pigem südameasi.
Mu vastused on umbmäärased.
Meil kõigil on salasoovid, siiski me ei soostu neid avaldama.
Miks peakski.
Kuid mida valjemalt me neid endale ütleme, seda tõenäolisem on,
et me jõuame neile lähemale.
Mõned võib siiski ju varuks hoida.
Vinge on vaadata vastasmaja otsas
kõlgutavaid tuvisid.
Akent pole, siiski on tuvid.
Kui asjal on mõte, siis see loeb.
Siis see tähendab midagi.
Neljapäeval pettusin tõsiselt, heas reklaamis,
kuid halvas filmis.
Kõige mõtekamad on asjad, millel pole suurt kära.
Sest nad on lihtsad.
Nad lihtsalt on.
Äkki on muinasjutud paremad?
Kuid mis on õnn?
Keegi ei tea seda kuni, neil kõik tõsiselt viltu veab.
Ilma viltuvedamisteta me ju ei õpi.
Mina sealhulgas.
On asju millest ma lihtsalt ei taha õppida.
Kanjets.