Küll tuleb aeg, mil ka mina räägin.

Istud seal üksinda, alasti.
Kuid nii kuradi hea on.
Ning just üksinda,
sest siis on vaikne.
Sind ei tõmba sinna,
kui teised on seal, sest
siis pole ju naudingut.
Nüüd sa siis lebad seal põrandal,
täpselt nii nagu voodis,
pärast korda läinud seksi.
Vesi muliseb kuskil kauguses,
ning tuli praksub läheduses.
Silmad suletult otsid midagi
millest haarata,
pannes käed vastu lähedal asuvat puukasti
tuksleb see vastu kõrvulukustavalt
nagu oleks elus.
Ometi teeb seda su süda,
mis taob meeletu kiirusega
nagu koputaks keegi uksele.
Kuid nii kuradi hea on.
Sest sa lamad seal ihuüksi.
Ja mitte keegi ei sega.
Just nii ongi hea.