Ma lõpuks murdusin.

Lauril oli JÄLLE õigus.
Jutu a la "Pane riided selga!" suhtes..
Laupäeva õhtu oli jube, ja veel jubedam oli / on pühapäeva hommik.
Võtsin ennast kätte lõpuks, see on hea.
Nohu tuli tagasi, kurk oli valus..
Köha tegi oma häält..
Ma lihtsalt ei jõudnud enam,
murdusin, nuttes ütlesin emale, et ma ei jõua enam haige olla..
MA tahan terveks saada.
Ema ei lubanud voodist üles tulla, tulin ikkagi aga tervislikel eesmärkidel.
Küüslauk ma pole sind ausõna unustanud :D
Kõik võimalikud asjad sõin ära ja kõik võimalikud teed jõin ära..
Palju parem olla.
:)

Ja lõppude lõpuks ma ütlen seda lauset,
(üks kahest kas ma olen emotsionaalne või on haigeolek mulle mõjunud)
Ma olen õnnelik, et inimesed on niiiiii ilusad ja head.
:')